Mu sann on mõtsah. Vanaonu ragosi ta vällä 30 aastat tagasi. Tan sannan olõi elektrit vai vett seeh. Lähkül om järv ja kaiv, kost sai vett. Valgust piät näütämä künnäldegä. Mi kodo om tõsel puul järve ja sannani tulõ astu veeränd tundi, massinaga kümme minotit mõtsa vähel lõkutamist. Aga talvõl kävemi jääd pite üle järve.

Üts kõrd pümmegä lätsi ma ütsinda jääd pite ja tõse sõitseva massinaga. Mul tull ullimuudu hää mõte ja pandse kohe tarõ mant juuskma ja jõudse innõ tõisi sannani. Ronisin kipõlt ussõ kohale sanna lae pääle ja jäi tõisi uutma. Kui massin tulli ja imä usseni jõudse, pistse ma killõdä häälega rüükmä nagu repän või määnegi tõne elläi. Imä hiitüs hirmsahe ja ma nakse naerma. Pessä ma vist es saa.

Nüüd taht ahi remonti, olõi kimmähe paar aastat ahju lämmis ajanu. A külh saa tuugi ütskõrd kõrda tettü ja ummi latsiga mõskma minna.