Sannankäümine Võrumaal Karula kihelkonnan
Ma olõ sündünü 1956. aastal Karula kihelkonnan ja mu imäkiil om võru kiil. Seeni, ku ma talun eläsi, ollgi endä mõskmisõkotus suidsusann vai mõsukauss kööginukan.
Mi kandin olliva sis vast piaaigu kõik suidsusanna. Mu esämaja ja vanaesämaja olli ütstõsõ ligi ja nä ehitivä sanna katõ perre jaos. Ehitämist ma ei mälete, aga sannan käümist küll.
Meil oll peris suur sann. Edimisen ruumin oll tulõkollõ ja sääl pääl suur pada kuuma vii jaos. Külm vesi oll tünnün. Aknõ all oll pink ja saina pääl rõivastõ riputamisõs varn. Tõnõ ruum oll, kos olli keres ja lava vihtlõmisõs. Lava oll tagumisõn sainan ja pikk pink oll aknõkõsõ all, sääl sis mõsti ennäst. Mõskmisõs ollivõ tavalisõ emailkausi ja nuustikus olli määntsegi mõtsast tuudu riburaika. Algul oll ka kotun keedetü siip, perästpoolõ tullivõ joba poodiasja.
Talvõl alustõdi sannakütmist joba enne lõunat. Kelguga veeti puu sanna manu ja lombist vinnati patta vesi. Lombi pääl oll mulk jää sisse tettü. Tuu mulk oll vana lambanahksõ kaskaga kinni katõtu, et är ei külmä. Vesi oll tsipakõnõ säändse muahaisuga, lump oll jo suu pääl.
Meil käüvevä sannan naasõ lastõga kuun ja mehe erälde. Mehe lätsive inne naisi sanna, naisil oll viil lehmänüsmine ja söögitegemine toimõtõdõ. Suurõmbõ poiskõsõ lätsivä kah meestega, aga väiksempe kuun imä ja vanaimäge. Mul oll kats velle, kes olliva must noorõmbõ ja küll nuu rüüksevä, ku pääd mõsti. Prooviti tuda päämõskmist küll üttemuudu ja tõistmuudu, aga midägi es avita, kisa oll iks taivani.
Ku ma suurõmbõs sai, sis ma pidi immä vihtlõmõ. Viha ollivõ meil kõost tettü. Imäle miildüsi väega kuum sann, aga ma es kannata kuuma. Tä käskse mugu lõunu visatõ ja vihaga nüpeldede ennäst. Ma küküti vahepääl sanna nukka maha, et nii kuum es olõs, vahel lätsi peris etteruumi. Sis, ku imäl vihtlõmisõst külät sai, tennäs ta taivaessä ja nakas ennäst mõskma. Ma pidi tel sälga hõõrdma.
Meil suidsutõdi ka liha sannan. Igä kevväi panti mitu suurt tükkü partõ pääle, alla panti kausi, sinna tsilksõ sis rasv. Liha suidsutõti vast koskil kolm päivä, tuda tüüd tekse esä. Ku liha oll sannast är tarõ manu tuudu, sis lätsimi ka es sanna. Tuda säetigi nii, et puulpääväs sai liha är võtta. Muiduki pääle lihasuidsutõmist oll tuu edimäne sannankäümine peris perädü. Imä mõsksõ küll naid kotusid, kohe oll rasva tsilknu, aga iks pidi ette kaema, et ei nilvõstu.
Tuul aol es olõ sanna man määnestki ollõjuumist, minti tarõ manu ja köögin võeti kopsikuga pangist külmä kaovett vai keväje kõomahla. Imä vanõmbõst pääst visas sis ka sängü pääle pikäle ja pikut peris tükk aigu. Ega ma ei mäletä, et olõs väega määntsidki erilisi ütlemisi vai kombid olnu, sann oll iks mõskmisõ ja vihtlõmisõ kotus. Pääle sanna süüdi ja minti är magamõ. Pühäpäävä hommuku tull varra üles tulla, lehmä tahtsõvõ nüssä ja tõsõ eläje kah tallitõmist.
Ütskõrd, ku ma vanaimäga sannan olli, sis vanaimä ütel, et enne kesküüd tulõ sannast vällä saia, sis tulõ Vanapakan vihtlõmõ.
Sääne oll sannankäümine 50-60 aastat tagasi, nigu mul meelen om.