Kui kokku satuvad vanema ja noorema generatsiooni naised, siis kõneldakse ikka, kummal on olnud raskem lapsi kasvatada. Vanemad naised kõnelevad, et midagi polnud poest saada, mees jõi, pidi käsitsi pesu pesema ja oeh, see titelappide keetmine. Tänapäeva emad räägivad, et on raske, sest oled pikad päevad lapsega üksinda, pole ühtki kätepaari, kellele korrakski last anda, infot, kuidas ikka õigesti last kasvatada, tuleb uksest ja aknast. Kriitikat veelgi rohkem. Minu lugu aga algab sellest, et olin juba mitu päeva beebi ja väikelapsega üksi kodus olnud ja pea tahtis plahvatada. Niipea kui mees lähetuselt koju jõudis ja end lahti pakkis, surasin beebi talle sülle ja ise kadusin… Noh, kaugele minna ei saa, beebi tahab ikkagi rinda, aga võtsin raamatu, mida ma olin tulutult kõikide nende üksioldud päevade jooksul üritanud lugeda, ja läksin istusin… korteri saunalavale. Mahe valgus, mõnus, saunale iseloomulik lõhn ja mis peamine – mitte kedagi, kes tahaks minust midagi. Ma ei tea, kaua ma lugeda sain, aga peatselt kuulsin, et mees käib juba rahutult vannitoa ukse taga. Esmalt piilus sisse, aga pidi pettunult lahkuma. Emmet, kelle käte vahele võiks beebit surada, polnud kuskil. Hoidsin saunas hinge kinni, ei teinud piiksu ka. Mees läks nõutult minema, mina lugesin rahumeeli edasi. Las otsib! Ainult küljealune oli veidi kõva. Teinekord võtan midagi pehmet kindlasti kaasa! Mees tuli uue ringiga tagasi – kuskil peab see moodsas keeles „beebiemme” ju olema. Seekord piilus lausa sauna tumeda klaasi vahelt sisse, avas ukse ja vaatas mulle paluvate silmadega otsa. Nojah, hea küll… tulen. Ei tea, kas mu esiemad mõistsid ka end laste eest sauna peita? Või kuhu oli neil minna, kui elu lõi üle pea kokku?