Saun jõe kaldal on ka lapsepõlvemälestus. Kodusadamasse jõudes tekitas jõeäärne saun parasjagu õdusalt koduse äratundmise. Istusime paadisillal ning mõtlesime, kui mõnus oleks saunast jõkke hüpata pärast leili. Vene keris tekitas äratundmisrõõmu, onu saunas on sarnane. Põhja-Eesti Soome saunaga harjunul tuleb aga pehmema, ent suitsusema oluga kohaneda. Saunakütmine ja leilitamine on eraldi protsess, mis väärib siinkohal kirjapanekut.
Kolmandal koduomanikeks olemise päeval tulid head sõbrad appi, et majast visata välja ebavajalik ja teha ettevalmistusi sissekolimiseks. Suurelt lubasime sooja sauna arvestusega, et neli tundi kütame ja pärast koristamist saab lavale. Kahe paiku kraamisime sauna puhtaks, lükkasime luuaga korstna läbi ja tegime tule alla. Neli tundi hiljem läksid sõbrad koju ja ise saime kerge “sussdi” osaliseks pärast üheksat.
Teisel korral tuli ämm külla ja kurtis, et tuul tõmbab. Meie saunas ei ole kahjuks leiliseadus täidetud ja pidasime seda lahja sauna põhjuseks. Kolmandal korral usaldasin kütmise onu kui eksperdi hooleks, kel endalgi sama tüüpi saun Emajõe kaldal. Tulemus oli hoopis teine, kivid kergelt hõõgusid ja leil oli mõnusalt terav. Eelmisel kahel korral jäi siibri sulgemine hiliseks.
Vene kerise leil on sarnane suitsusauna omale. Meil on tellistest laotud suur keris, kust tuli ja suits käivad läbi kivide. Kütmise ajal on keriseluuk kinni ja suits läheb otse korstnasse. Erinevus suitsusaunast seisneb kütmise ajal ruumis oleva suitsu koguses, mis lubab kütmise ajal mõnusamalt puid lisada. Suitsusaunas käies on ainsa erinevusena tunda mõnusat suitsust lõhna enda juustes veel paar päeva pärast sauna. Mõlema sauna eelduseks on aga pikk kütmisprotsess.
Talvisel ajal olen pärast saunapäeva hommikusööki õue kulgenud ja ahju alla teinud esimese väikse tule. Esimene ahjutäis põleb kõige kauem, sest ahi ja korsten on külmad. Pool ahjutäit puid võib vaikselt küdeda kuni kaks tundi, pärast võib tunnikeseks luugi lahti teha. Esimese kütmisega saab siseruumidesse sedasi kerge plusskraadi.
Lõuna ajal u enne kahte teen alla uue tule ja seekord võib ahju puid täis laduda. Teisel ja kolmandal korral põlevad puud tunniga. Viimase ahjutäie eel võtan põlenud söed kerise alt ja panen kühvlitäie kuumaveepaja alla ning mõlemad kolded saavad korraliku vungi üles. Kuus pange vett läheb soojaks tunni-pooleteise jooksul. Okaspuudega küttes on pimedas näha, kuidas korstnast tõuseb isegi sädemeid.
Viie paiku on ahju all puud põlenud ja algab n-ö meelitamine. Sauna ja toa vahet tuleb käia nüüd iga veerandtunni tagant ja pidevalt segada. Kui enam leeki näha ei ole, kergitan kerisekaant, et saaks leiliruumi sooja kus, tund enne lavale minekut on heal juhul kakskümmend kraadi. Kui söed on hakkanud kustuma, võib pool tundi enne lavale tulekut tõsta üles kerise kaane, lükata siibrit koomale ja lasta viimase sooja leiliruumi. Kraamin sauna puhtaks, põrandale puhas vaip ja viskan karmu välja, (kerisekividele korralik kopatäis leili, et lendlev tahm välja saada). Ükskord jäi see tegemata ja pärast tundus, nagu oleks mustemaks saanud mitte puhtamaks.
Olles toas kõik saunalised kokku pakkinud ja oma kompsud sauna vedanud, ongi aeg lavale minna. Esimesed kaks leili viskame veel lahtise siibriga, et viimanegi tahm välja visata ja pärast seda lükkame siibri kinni, lugedes sellega saunakütmise lõppenuks. Talvisel ajal kulub saunakütmisele umbes kaheksa tundi, suvel viis.
Saunapäeval võtab kütmine tõepoolest enamiku päevast, kuid see on omaette mõnus rahuslik puhkepäeva tegevus. Kaks-kolm tundi laval veeta, ilma et peaks kurtma lahja leili üle, on kindel. Leil on mahe ja rahulik. Vaikne susin kerisekivil, omad mõtted ja vaikus või mõttevahetus saunalistega, ongi põhjus, miks iga laupäev see protsess ette võtta. Pere noorim liige tuli kuuvanuselt meiega sauna madalamatele astmetele ja sedasi saab vanemate harjumustega tuttavaks.
Saun on koht, kus ei ole kiiret. Oma mõtted saab lõpuni mõelda ja jutud aetud. Kui mõnele küsimusele vastust ei tea, võib aidata “doktor” Google. Näiteks kevadel ei saanud rahu enne, kui tuvastasime, mis müstiline lind tekitab oma sabatiibadega justkui kitse mökitamist, vurritaolist heli. Veebis soramise järel teame, et see oli tikutaja.
Teksti kirjutas Tarmo Põkka oma majarenoveerimisblogis https://kodusadam.com/2019/01/05/42-saunafilosoofia/?fbclid=IwAR2CmCc2LghM7-HEkh-Oi9ZqNARsgMGWIVMvM03pHJotbzblVWSqef8ToDI
Teksti toimetas Maris Põkka.