ERMERM

Saunalood

Minu saunalugu Lisatud: 31.12.2023

Autor: Maila - 1952

Saunalood

Saun on Eesti talu üks osa olnud üsna kaua, kuigi pesemiskohaks vist mitte pikka aega.

Minu lapsepõlvemälestuste järgi meie kodus sauna polnud. Elasime väikeses majas, mille kõrval pisike laut, kuur ja välikäimla. Ma teadnud siis, et meie õige kodumaja on kolhoosi keskuseks ja selle lähedal olev hoone, kus vilja kuivatati, oli varem olnud talu saun, pesemiskoht.

Oma kodust mäletan pesemisvõimalusena pesukaussi, mis oli väikeses köögis. Saun oli naabritel ja vahel käisime seal pesemas meiegi. Mulle saunas ei meeldinud, sest seal oli hämar ja kuum. See oli leilisaun, mis köeti päeval soojaks. Õhtul sai kerisele vett visata. Seda tegid suured inimesed. Nad hõikasid: “Leili, leili!”. Mina vaatasin imestuse ja ootusärevusega ringi. Lootsin näha ema, kes linnas elas ja töötas. Ema nimi oli Leili. Ei olnud ema saunas! Hoopis mu pead hakati pesema. See mulle ei meeldinud, sest juustele määriti seepi, mille vaht läks silma ja tegi valu. Pea loputamisel läks vett ninna, tekkis lämbumistunne. Saunas oli paha olla.

Kui kolhoos Merikuld liideti naabruses oleva Partisaniga, ei olnud meie kodumaja enam kolhoosikeskuseks vajalik ja tädi ostis kodu tagasi. Siis ehitati viljakuivati jälle saunaks. Selles oli esik, eesruum ja leiliruum. Eesruumis asus pliit, millel oli suur pada vee soojendamiseks. Veel oli laud ja pikk pink, seinas naelad, mille külge sai riideid riputada. Eesruum oli talvel väga külm. Leiliruumis oli keris, millele sai leili visata. Selle kõrval asus mitme astmega lava, millel sai istuda endale sobival kõrgusel. Ruumis oli pink, millel pesukausid ja seep ning nuustikud. Pingi kõrval oli suur plekitst vann külma veega. Kasutati nii poe- kui ka kodus valmistatud seepi. Olid kummist nuustikud, aga pesemiseks kasutati ka võrgulina (emaema nimetas kakuamilinaks) tükke. Pead pesti pesuseebiga, 1960-ndate lõpus hakati kasutama šampooni. Mõnikord pesti juukseid ka kanamunaga. Et pesemine oli leiliruumis, muutis see kuumas olemine südame nõrgaks. Eriti oli tunda suvel, kui seal oma lapsi pesin.

Meie sauna kasutasid ka naabrid, kellel sellist pesemisvõimalust polnud. Inimesed olid põlvest põlve paiksed ja üksteise abistamine oli elu loomulik osa.

Kui Tallinnasse õppima asusin, siis oli meie ühiselamus duširuum, aga saunas käimise harjumus püsis. Kasutasin Gogoli tänava sauna.

Tõelise elamuse osaliseks sain aga Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Iru rühmas töötamise ajal. Meie malevarebaseks löömise ürituse viimases osas leidsin end koos teiste esimese aasta malevlastega olevat Tallinna Näidislinnuvabriku sooma sauna laval. Meid talutati rivis, silmad kinni seotud, sauna mööda Iru jõe kallasrada. Oli see Tallinna Näidislinnuvabriku soome saun ikka uhke hoone! Polnud varem sellist näinud. Istusime ruumis, kus oli baarilett ja madal laud. On meelde jäänud, et ümber laua olid pehmed nahkistmed, aga võin ka eksida. See oli üks Tallinna Näidislinnuvabriku esindushoonetest, kuhu viidi asutuse kõrgeid külalisi. Sauna köeti elektriga. Oli mees, kes hoolitses sauna kütmise ja korrasoleku eest. Ta elas meie rühma elukoha naabruses ja teda kutsuti saunaonuks.
Sauna lavalt oli võimalik minna välja, istuda rõdul ja väikeselt sillalt hüpata jõkke.
Arvasin algul naiivselt, et saunast saab meie pesemiskoht igal õhtul, sest ehitustöö oli väga tolmune. Paraku see nii polnud. Tavaliselt pesime end õhtuti Iru jões, aga teatud aja tagant saime ka sauna. Kui olime poisid-tüdrukud koos, siis olid meil trikood või päevitusriided, ujumisriided seljas. Kui kohtusime naaberrühmaga, kes töötasid Kloostrimetsas botaanikaaias, siis kutsusime nemadki sauna. Meie suureks imestuseks olid poisid-tüdrukud kõik läbisegi riieteta. Tegemist oli interrühmaga, kus osa noori oli Saksa Demokraatlikust vabariigist. Nendelt siis see alastikultuur. Seda hakati kutsuma sakslaste saunaks, aga meie rühmas omaks ei võetud.

Tean, et soome saun kuulus 1970. aastatel iga endast lugu pidava asutuse juurde. See oli pidutsemiskoht ja võib arvata, et sellises pingevabas õhkkonnas said paljud probleemid lahendatud.

EÜE Nõo rühma läksin 1973. aasta suvel. Nõo sovhoosi juhtkonnaga tutvumisõhtu toimus Oinajärve-äärses soome saunas, mis oli kena, aga mitte nii suurejooneline ehitis kui linnuvabriku oma. Majand oli üks kehvemaid ega saanud sellist luksust lubada. Meile pakuti sealgi süüa ja juua nagu Iruski. Majandi juhtkond oli saunapeol väga seltskondlik ja osales meiega ühises vestlusringis, ühislauludes ja ringmängudes. Ma vestlemisest eriti ei hoolinud. Uurisin teisel pool järve kasvavaid lilli. Kuna ringmängudes “sattus” minu kõrvale järjest majandi peainsener, hakkas see mulle närvidele käima ja otsustasin koos teise tüdrukuga salaja peolt lahkuda. Ei saanud lahkuda salaja ja jäin sinna päriselt. Detsembris abiellusin selle peainseseriga. Saun ja selles toimunud pidu määras minu elu ja saatuse.

Minu abikaasa kodune saun Tükil on ka soome sauna tüüpi palkidest ehitis. On väike esik, kaminaruum, pesuruum ja leiliruum/lavaruum. Seegi tundus mulle suurejoonelisena. Sauna lähedusest kulgeb mööda Ilmatsalu jõgi, mille üks haru voolab sauna ees olevasse tiiki ja sealt edasi jõkke. Sauna lasti ja lastakse vett väikese pumba abil ja must vesi voolab põranda all oleva augu kaudu settekaevu. Minu noorusajal tassiti talvel vett pangedega tiigist sauna. Meenub, kuidas esimest korda üksinda jääauku raiusin. Kuna oskus puudus, olin saanud kirve ühest kohast läbi jää lüüa. Iga järgmine löök jäässe paiskas augu kaudu mulle vett pähe, näole ja riietele. Olin nagu jääkuninganna, kui ükskrd augu valmis sain. Tassisin saunavee, sest mehed olid metsatööl. Hiljem tõid nad vett juurde.
Saun oli pesemiskoht, aga samas pesin ka pesu ja sain talvel või vihmase ilmaga laval kuivatada. Pesumasin oli kaminaruumis. Meenub üks suvine pesupesemine. Vana Aurika töötas. Kui tööprotsess lõppes, ma juhet vooluvõrgust välja ei võtnud. Seisin palja jalu märjal põrandal. Panin käe vette ja imelik kihelus tekkis. Mõtlesin, et ei talu kautatavat pesupulbrit. Vool võnkus. Seda oli näda elektripirnist sauna seinal. Uus masinatäis sai pandud ja pestud. Kõik kordus, kui pesu välja võtsin. Ei mäletagi enam, millal selgus, et sain igakord, kui käe masinasse panin, kergelt voolu. Olin lapseootel. Ei tea, kuidas see temale mõjus. Minu rumalusest oleksime mõlemad võinud otsa leida. Hästi läks!
Oli 1982. aasta talv. Lumehanged olid aia kõrgused ja külma 20 – 30 kraadi. Olin viimaseid päevi lapseootel. Mees oli haiglas. Pesu tahtis pesemist, sest kolm last vajasid puhtaid riideid ka minu sünnitusmajas oleku ajal. Püüdsin jääauku raiuda, aga tiik oli peaaegu põhjani külmud Kuigi palju vett ikka sain. Astusin 20kraadises pakases rinnahoidjas ja dressipükstes, saapad jalas kahe veeämbriga tiigi äärest kaldast üles sauna poole. Suutsin vee ära tassida, aga seda nappis. Õnneks olid aia ääres kõrged lumehanged. Tõstsin lund ämbriga sauna veepaaki ja sain pesu pestud. Talvise pesupesemise muutis omajagu problemaatiliseks see, et vesi oli jäätükkdega ja selle soojendamiseks pidi sauna kütma. Nii olin pestes nagu troopikas.

Saunas enda ja pesu pesemine oli keeruline sadude ja suurvee ajal, sest siis muutus jõe- ja tiigivesi pruuniks selles leiduva muda tõttu. Põuaaeg muutis veevoolu madalaks ja jälle oli keeruline. Vahel ei saanudki pesu pesta, pidin ootama nädalaid.

Saunas pesupesemine mõjus ka omamoodi teraapiliselt. Sel päeval, kui oli minu neljanda lapse südameoperatsioon, pesin pesu. Füüsiline tegvus maandas seda tohutut pinget ja hirmu, mis tekkis. Teadsin, et kõik südamerikkega lapsed ei jää pärast operatsiooni elama. Minu tütar jäi! Oma tervist aga säästsin füüsilise tegevusega.

Nüüd kasutame puurkaevuvett ja automaatikaga masin teeb minu eest ära kogu raske töö. Ometi meenutan seda pesupesemist saunas, kui oli vaja vett tassida ja pingil harjaga viigipükse nühkida, kogu pesu käsitsi loputada ja väänata kui ilusat ja helget.

Saun on olnud meie pere põhiline pesemiskoht, sest siis, kui lapsed kasvasid, majas duširuumi polnud. Et ka lastele vahel pea pesemine saunaskäimise vastumeelseks muutis, laulsin neile seal tuntud lastelaulu ”Pinni ja panni, meie lähme vanni”. Laulmine juhtis laste tähelepanu ebameeldivustest kõrvale ja nad laulsid isegi kaasa.

Suvel soojade ilmadega saime päeval põllult või heinalt tulles saunas pesta ka siis, kui see köetud polnud. Toast sai tuua sooja vett. Oli mõnus kuumast pääsenuna jahedas ruumis pesta!

Inimesed polnud ainsad, kellele saun ja selle ümbrus meeldisid. Kui olid veel taluloomad, siis kulges karjaminekutee saunast mööda. Mõnikord unustati karjavärav sulgeda. Siis juhtus nii, et leidsin sauna eesruumist peegli eest kas noore pullmullika või sea. Õnneks nad peeglit ära ei lõhkunud.

Sigadele, kes suvel karjamaale jookma lasti, meeldis eriti sauna ees olev süvend, mis vihma ajal veega täitus ja pisut kuivanuna meeldivat pori pakkus. Mulle sigade tuhnimine ja püherdamine sauna trepi ees ei meeldinud. Ajasin neid sealt minema, kui jaole sain. Ükskord enne linna minekut, kui olin marlist lapsemähkmed ära pesnud, panin need sauna trepi ette valgesse plastmassvanni vette, et hiljem kuivama riputada. Kui linnast koju jõudsin ja sauna juurde läksin, oli ehmatus suur. Valge plastmassvann olid paksu musta pori täis, mähkmed selle sees. Nii maksid sead mulle kätte selle eest, et neid saunaesisel püherdamas käia ei lubanud.

Nii on igal saunal oma lood. Täna on sauna-aasta lõpp ja varsti saan minna pesema poja köetud sauna. Nii hea on mõelda möödunule, minna pesema ja puhtalt uude algavasse aastasse.