Minu väike popsitalus sündinud ema saunaskäimist ei armastanud. Kole kuum oli ja kui teda vihtlema hakati, karjus nagu ratta peal. Saunast tuppa tulek seevastu tundus meeldiv: paljajalu mööda puhtaks pühitud teerada või talvel isa süles.
Ema abiellus saksa okupatsiooni ajal talusse, kus oli just uus saun ehitatud, aga nurgapalgid ristumiskohtades eripikkusteks jäänud ja püsisid nii veel aastaid.
Ühel kuuvalgel talveööl, kui tähed särasid selges taevas ja suitsusammas pastis kaugele kätte, aeti saunas puskarit. Majas olid aknad valged. Saksa sõdurid tulid asja uurima. Vanaperenaine ehmus väga, sest puskariajamine oli keelatud. Perenaine ütles absurdseima põhjenduse, mida üks taluperenaine üldse öelda võib: meil lehm poegis, peseme vasikat. Asi lõppes õnnelikult, sõdurid said vasikapesuvett maitsta.
Samas saunas sünnitas ema mu vanema venna 1944. aasta lahingumüra saatel.
Minu lapsepõlvemajas sai otse köögist sauna astuda, see oli väga mugav. Soe vesi oli alati olemas, sest köögipliidi ilmatusuur sissemüüritud pada ulatas pooleldi ka sauna poolele. Vesi tuli pumbakaevust ämbritega tassida.
Hiljem ehitas isa eraldi saunamaja. Talviti hüppasime lavalt lumme ja lumeta ajal jooksime paljalt mööda õue ning valasime end vihmaveega üle. Võisime metsa varjus sellist paradiislikku käitumist endale lubada.
Nüüd seisab saunamaja kasutamata, sest võhma rituaalideks napib, lihtsam on duši all lobistada. Ometi igatsen saunapingil istuda ja kausist pesta. See on eriti armas ja nostalgiline tegevus.
Mu eredaim saunamälestus on pärit Läänemaalt: suitsusaun, allikas ujumine ja täiskuuöö. Täispakett.