1998. aastal alustas Sindi Kergetööstuskool õppeaastat 1. septembril nagu ikka. Mina leidsin täiendava vastuvõtu kuulutuse kaks nädalat hiljem ja otsustasin ka proovida, kas saan sisse või ei. Vanust oli mul siis 30 aastat ja lapsed olid alles väikesed – 9 ja peaaegu 3. Kohale tuli neli inimest ja lõpuks võeti kõik neli ka vastu. Hr Paul Kaldo tuletas meelde, et kool ei kesta ainult jõuludeni, vaid ikka 2 aastat, aga sellega olime meie ka arvestanud.

Kaks päeva koolis käinud, oli makroökonoomikas (või mikroökonoomikas?) kontrolltöö. Meil, neljal, ei olnud loomulikult mingit materjali selle kohta, kuid see ei läinud arvesse. Õpetaja Kaldo arvates oleksime saanud minna näiteks ühiselamusse ja konspekti ringi kirjutada. Nagu meil oleks ainult ühe aine materjal puudu olnud! Pealegi ei tundnud me ju klassist õieti kedagi, ammugi siis ei teadnud me, kes elab ühikas ja kes mitte. Õnneks oli meie klassijuhatajal, Ljubov Jürgensonil, julgust minna ja õpetaja Kaldot paluda, et ta meile veidi armuaega annaks. Pika palumise peale õp Kaldo lõpuks nõustus aga üldiselt oli ta ikka väga kindlate põhimõtetega ja range mees

Peale 12t aastat, mis mul keskkoolist möödas oli, avastasin matemaatika tundi minnes, et ma ei ole vist mitte kunagi koolis käinud. Kõik need murrud, ruudud, valemid, teisendamised – need käisid mul täiesti üle mõistuse. Sellegipoolest suutsin matemaatika kirjaliku eksami sooritada viiele, suuresti küll tänu oma pinginaabrile, Roots, Kristile, kes teisendas mu valemid õigesse vormi. Matemaatikat andis õpetaja Jaan Muri. Lisaks sellele ka kultuurilugu, mis põhimõtteliselt oli ju huvitav, aga kõik need filosoofid olid nii ühesugused. Õnneks leidus jälle üks julge, kes suutis õpetaja tagumisest ruumist ära nihverdada kontrolltööde küsimused ja siis juhtus mõnikord ka nii, et tegelikult oli järeltööd tegema minnes juba kontrolltöö valmis kirjutatud, ainult vahetamise vaev… J

Eesti keelt või siis peenema nimetusega stilistikat andis meile õpetaja Ruth Leping. Suurepärane õpetaja, kelle tunnid olid minu vaieldamatud lemmikud.

Teine suurepärane õpetaja oli Agnes Menne. Ta suutis sekretäritöö teha nii huvitavaks ja sekretäri nii vajalikuks, et siiani käin ja vaatan, kas sekretär on oma ametinimetuse vääriline või ei. Kahjuks pean nentima, et tänapäeval vist ei ole sekretäridele õpetatud, kuidas tööle minnes sobilikult riietuda. Õpetaja Agnes suutis küll väga hästi selgeks teha, milline peab olema üks sekretär, millised asjad peavad kuuluma nö sekretäri lisavarustusse, mis kindlasti peavad kaasas olema ja milline peab üldse üks korrektne sekretär välja nägema. Ta ise andis väga head eeskuju nii riietuse kui käitumisega.

Esimesse arvutitundi minnes kartsime arvuteid isegi puudutada. Kõigepealt pidime selgeks saama, kui palju piksleid ja värve ühel arvutiekraanil on, milliseid arvuteid üleüldse on olemas ja kohe kindlasti ei saanud enne üldse arvutit katsuda, kui klahvide nimetused ei olnud selged. Selle kohta oli päris mitu kontrolltööd ja läks aega ikka kuu või rohkem, enne, kui arvuti sisse lülitada tohtisime. Õpetaja Paul oli väga nõudlik, aga tänu sellele tean siiani, kust ma arvutis midagi leian. Kui neid programme ainult nii tihti ei muudetaks!

Ka vaba aja veetmiseks oli koolis võimalusi. Esimesel aastal oli koolis laulukoor, mida juhendas Aire Luhaoja. Esinesime põhiliselt kooli aktustel. Teisel aastal laulukoori ei olnud, aga oli tantsuring ja loomulikult pidin sinna ka minema. Isegi kankaani saime selgeks ja oli väga lõbus. Tantsuringi juhendas Gea Radik.

Oma grupiga pidime läbi viima sõbrapäevaõhtu, samuti õpetajate päeva ja kingipakkide kättesaamiseks pidime ka jõulupeoks midagi välja mõtlema. Sõbrapäeval tegime moedemonstratsiooni, otsisime välja emade-vanaemade kappidest vanu kleite ja kingi, mida siis näitasime. Õpetajatele tegime paar vahvat võistlust, nt silmad kinni joonistamine ja pliiatsi pudelisse ajamine. Vahelugemiseks otsisin oma kaustikutest sobivaid aforisme ja lühiluuletusi. Hiljem küsis õpetaja Muri minu käest, kas olen kultuuri õppinud. Tema arvates oli kava suurepärane.

Meie rebastepeo etteaste panin samuti mina kokku. Seal esitasime ikka minu tehtud sõnadega popurrii oma õpetajatest ja lugesime ette, kuidas sekretärid peavad käituma. Lõpuks küpsetasin meie ristijatele ka koogi ja meie kava ja kook tunnistati jällegi parimaks.

Õpetajate päeval kandsime ette lühinäidendi, mis oli üsna humoorikas. Sisuks sekretär ja ülemus. Ülemust oodates luges sekretär laua ääres erootikaajakirja. Ülemuse saabudes kargas püsti, kohendas rindu ja jäi üsna tummaks, sest ülemus tuli suhteliselt räsituna, lips seljatagant püksivärvli vahelt välja rippumas. Teadagi, kus ta käis…