20nda sajandi lõpul, enne kui sini-must-valge lipp uuesti lubati ametlikuks Eestimaa lipuks, olin mina juba vanaduspensionär. Kuid töid ja tegemisi jagus vist rohkemgi kui mõned aastad varem – pensionieelikuna.
Enamasti suhtlesin pensionäridega ja on meeles vanema põlvkonna söömine-joomine. Juba nõukaajast pihta “ründasin” vabadel päevadel (nädalavahetused, sobiv puhkuse aeg) suvest hilja sügiseni Põlvamaal seene ja marjametsi, et söödavate metsaandidega mitmekesistada toidulauda. Sama tegevus jätkus mul ka noore pensionärina. Tartlasena ka talvekartul sai enamasti varutud nii, et käisin maal mõnel kolhoosnikul abiks saagikoristusel ja palk oli enamasti nii: 50 kg kartuleid päevatöö eest ja selle päeva prii söök loomuliku lisana.

Noore pensionärina “metsatöö” mul jätkus, osalt ka Harjumaal, külas kus sündisin, sest kevadest hilja sügiseni elasin enamasti eaka ema juures, tema majas. Sel aja hakkasid tekkima sealse kolhoosi (vist oli juba kolhoosist saanud ühistu?) maadele uustalunikud. Neilt sai piima osta, ka muid toiduaineid. Kui raha maksmiseks ei jatkunud, siis tasusin tööga: kõplamine talupidaja kapsamaal ja saagi koristamisel oli linnarahva abi väga vajalik. Enne talusid ühistu varustas kolhoosnikke piimaga ja kogunisti lihakraamiga.
Nii et NÄLJAST oli elu kaugel selle uue vabariigi alguses.

Sügisel käisid pealinna vurled ühistus abiks kartuleid võtmas ja mina ka nende seas. Palgaks kartul. Peale rahareformi sooviti rohkem sularaha, mis kassast samal päeval välja maksti. Kes oskas, see varastas lisaks veel kartuleid ka. Sealne raamatupidaja õpetas mulle tuludeklaratsiooni tegema, sest tulumaksu ei saanud ju muidu tagasi. Pisike see küll oli, aga küllalt suur, et polnud mõtet neist kroonidest ilma jääda.

Ühel sügisel minu pealinna sõbranna üllatas mind oma ettenägelikkusega. Ta soovitas varuda KINDLASTI selleks talveks KARTUL ja muu söödav kraam… et muidu? Elu kiskuvat kitsikuse poole. See oli vist 1992, peale rahareformi. Pensionäride toetusraha oli lihtsalt nii väike, et kõige ostmiseks ei jätkunud kroone. Mul vedas: keegi tuli autoga Harjumaalt Lõuna-Eestisse oma sugulasi varustama, tõi Tartusse koju kätte ka minu mugulad-juurikad, mõned moosipurgid…
Ka sõbrannat sain varustada. Ja talvel taipasin, et ettevõtmised olid vajalikud.

Harjumaal elasin üle ka nn. “sukrukriisi” – sukrutalongid aitasid vähe. Aga ühistus lubati liikmetel (ema oli ju liige) suhkrupeeti kasvatada ja mina ka astusin kampa. Sügisel korralikud juurikad viidi Soome ja enamasti umbes 50 kg sai vähegi hoolas maaharija seda valget “mürki”, millega tänapäeval liiga palju magustatud toite on müügil.
Sellel 25 aasta tagusel suhkrupeedi põllul elasin üle ka kadeduse, et Tartu linnast vurle oskab ema arvel tööd teha ja midagi saada (aga peale minu oli veelgi peedipõllul kombineerijaid, mis oli mulle veidi lohutuseks).

Mulle kingiti uue vabariigi alguses lihatoitude kokaraamat, tõlge välismaalt. Sirvisin: igal toidul pea 10 maitseainet!? Keegi oli ka maitseaineid nii palju lisanud ja saanud mittesöödava kraami. Kinkisin raamatu edasi. Mulle kõlbab pisut soola; pipar, loorber värske lihaga juba pidusöök.

Olen kasvanud peres, kus polnud kombeks pidusid pidada. Ei oska võrrelda suuri pidusid.
Kuulsin ütlemisi, et kui raha napib peo pidamiseks, siis vähemalt on kombekas kodust välja läinud täiskasvanud lastel näiteks sünnipäeval kas kodus või kohvikus koos istuda, juttu vesta… kohvi raha ikka jätkuvat.

Mul oli võimalus laevaga Rootsi sõites keha kinnitada rootsi lauas lõuna ajal. No see oli küll suur ime! Nii palju sööke?! Elus ilmaski polnud seda näinud. Ega meelde võõrad toidud jäänudki. Ja vanem põlvkond kõike uut ei ihkagi.

Selle aasta jaanipäeva veetsin kooliõe peres. Noorem põlvkond ikka kiitis vanaema sülti ja kartulisalatit. Noored küll aias grillisid, aga ausalt: ahjus hautatud liha hapu kapsaga maitseb paremini.
Eks poodidesse hakkas eesti krooniga tulema kaupa, järjest enam, tuleb siiani… Välismaa kirjad peal, luubiga saab pisut sotti. Silma hakkavad kõigepealt võõrad puuviljad (Eestit on nimetatud ka banaani vabariigiks). Aga kas see ikka peab nii olema?

Olen kuulnud koolitatud kodanikelt, et siin Eestimaal, kus me oleme elanud, on kõige tervislikum see toit, mille materjal on just siin maal ka kasvatatud, toodetud. Vot sedasi