Sõbrad ja sõprus on iga inimese eluteel vaieldamatult oluline osa. Kas sõprus küsib vanust, rahvust, keeleoskust, teadmisi ja oskuseid? Täna võin teile kinnitada, et absoluutselt mitte. Sõprus ei küsi, sel pole piire, sõprusel on aega, tal ei ole kunagi kiire.
Olen alati unistanud õpetajaametist ja erinevate keeleoskuste arendamisest ja heaks sõbraks olemisest ja kellelegi toeks olemisest ja enda proovile panemisest ja… paljust muust sellisest. Siin-seal olen saanud neid eesmärke ja unistusi ükshaaval täita, kuid ühel päeval saabus minu ellu armas Valeriia – tüdruk, kes andis mulle võimaluse teha kõike eelmainitut korraga ja tegelikult rohkemgi veel. Valeriia tuli kooli, kus õpin ja mulle pakuti võimalust, et võiksin olla talle õpetaja/mentor, sõber ja abiline. Tänu sellisele võimalusele kohtasin üht väga andekat ja ilusa hingega tüdrukut. Alguses abistasin teda kõige rohkem keelekeskkonda sulandumisega ja eesti keele õppimisega. Suhtlesime ja rääkisime palju, et keeleoskust arendada ja hetkega olid meist saanud head sõbrad – Valeriia leidis koha minu südames. Seega lisaks eesti keele õppimisele toetasin teda ja olin talle olemas ka koolivälisel ajal, sest meile meeldis koos aega veeta. Käisime jalutamas, rattaga sõitmas, mänguväljakul mängimas ja niimuidu juttu rääkimas.
Märkasin esimesest temaga koos veedetud hetkest, et ta on rõõmsameelselt eriline, julge ja andekas õpilane. Soovisin pakkuda talle võimaluse. Parasjagu oli käimas filmikonkurss “Kuidas minu Ukraina eakaaslasest sai sõjapõgenik?” ja leidsin, et Valeriiaga koos võiks selle projekti ja teekonna ette võtta. Koostöös Väätsa Põhikooli meediaringiga valmis lühifilm “Valeriia”, mis hiljem konkursil saavutas auväärse 2. koha. Kõik osapooled olid kogemuse võrra rikkamad ning tohutult rõõmsad :)
Tagasi küsimuse juurde – kas sõprus küsib? Olen veendunud, et sõprus ei küsi vanust – Valeriia on 9 ja mina 14, oleme sõbrad. Samuti tean öelda, et sõprus ei küsi keeleoskust – Valeriia ei rääkinud alguses sõnagi eesti keelt ja mina võisin vaevu paar sõna vene keeles öelda. Saan rõõmuga öelda, et tänu sellele, et meie teed ristusid on meie mõlemi keeleoskustes palju muutunud.
Täna ma tean, et sõprus ei küsi, vaid annab. Olen palju pühendanud ja andnud Valeriiale, kuid mitte raasugi rohkem, kui tema mulle. Kindel on igatahes see, et Valeriia vajas minu toetavat abikätt ja mina tegelikult tema oma samuti. Ma ei ole annetanud raha, riideid, toitu või muud materjaalset, kuid usun, et kinkisin midagi palju tähendusrikkamat – sõpruse. On rõõm, et saame nüüd üksteisele olemas olla.
