Umbes 5. klassis sai minust suur Spice Girlsi fänn. Ma ei tea, kui mitut lugu ma kuulnud olin, aga kindlasti teadsin ma kõikide vürtsitüdrukute nimesid ja lemmikkehakatteid – no näiteks Sporty Spice´ile meeldisid dressid ja nabapluusid, Baby Spice´ile meeldis roosa värv ja kleidikesed. Võru siseturu pealt, mis oma hiiglasliku, lagedeni ulatuva ja lette uputava kaubavalikuga tundus tuhande ja ühe öö juttude maagilise varakambrina, ostsin fännisärgi. Must särk vürtsitüdrukute prindiga, lühikesed ratturipüksid ja Vastseliina laadalt ostetud platvormplätud, mis märjaks saades kriminaalselt libedaks muutusid ja mille pärast mitu korda ninuli kukkusin, olid kõigi eelteismeliste kohustuslik suvine rüü. Vaevalt küll, et kõik Vastseliina laadal käisid, aga Antslas kindlasti ja küllap müüdi taolist turukaupa kõigis linnades. Aga mida teistel fännitaridel polnud – oli hõbedane Spice Girlsi nokkmüts, mille otsaesisel troonis suur number 5. Olin seda mütsi tükk aega poes niblimas käinud. Mitte et ma muidu oleks nokkmütse kandnud, aga see müts oli eriline – kumjast hõbedasest kangast nagu “Seitsmest vaprast” tuntud Caatri tantsijannade kostüümid, tugev takjakinnis ja tummine, lausa gängsterlik number 5 kõige ees ilutsemas. Ilmselgelt ei tahtnud ema mulle seda mütsi osta. Kõik mu mütsid olid tulnud kuskilt hämarast kaltsukotist. Ei tea, kas olid sugulaste toodud: “Teil seal maal läheb ikka tarvis!” või kuskilt Rootsi (?) humanitaarabist saadud. Nuiasin seda mütsi pikalt ja lõpuks ema selle ära ostiski. Muidugi polnud ma seda pähe proovinud ega end peeglist vaadanud. See oli suur, kohutavalt suur ja väga, lausa kriipivalt silmatorkav, aga kui juba kallis müts ostetud sai, siis pidin seda kandma. Ma nägin välja selline nagu oleks meie lauda mullikas Lillo endale kontsakingad jalga pannud. Jubedalt piinlik oli ja seda enam see silma torkas ja suurtes poistes naerupahvakuid tekitas. Panin selle tagurpidi pähe, takjakinnis viimseni pingule tõmmatud, nõnda sain seda kuidagi kanda. Kuigi jah, nokk oli nii lai, et oleks passinud kevadistele mullatöödele.
Õnneks leidis see piinlikkus endale ootamatu lõpu. Sõitsin maale vanaema juurde õhtuste Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa bussidega. Tänasel päeval kontrollib bussijuht üle, kas turvavöö on kinnitatud ja viskab vahel mikrofonis naljagi, toona ei vaevunud keegi peatuses tulesidki põlema panema ja vahest sõimas näo täis, kui täpset raha anda polnud. Igatahes, oli pime sügisõhtu, buss oli rahvast täis, minu kõrvale istus üks vormiriides kaitseväelane. Küllap mõni Kuperjanovist nädalavahetust pidama lastud ajateenija. Pressisin end koos asjadega istmenurka, võimalikult kaugele potentsiaalselt ohtlikust vormikandjast, ja vaatasin bussiaknast ainiti pimedust. Vastseliina jõudes haarasin oma asjad, koperdasin üle ajateenija jalgade ja ukerdasin käsikaudu kobades pimedast bussist välja. Huh, 7 kilomeetrit pimedas kõmpsimist ootas ees… oota, kus mu müts on? Jumal tänatud, mu müts jäi vist bussi! Issssaaaand, mu müts jäi vist bussi, mis mu ema ütleb?? Vedas, mu müts jäi bussi!!!