Ma võisin olla umbes seitsmeaastane, kui tahtsin väga saada Spidermani kujukest, mida olin sõbra juures katsuda saanud. Kujukese käed-jalad liikusid ja mehike vist isegi lasi randmest niiti välja, ehkki selles ei ole ma praegu enam kindel.
Igatahes olid need asjad äärmiselt populaarsed – varem lasteaias olin ka selliseid näinud ja unistasin juba pikemat aega päris enda Spidermanist. Niisiis otsustasin kirjutada jõuluvanale ja jäin kindlas usus lootma, et taat mulle mainitud kuju ka kätte toimetab.
Tulid pühad ja ärevus aina kasvas. Kui pärast õhtusööki pakkide jagamiseks läks, oli ootusärevusest suurem ainult rahulolu teadmisest, et peagi saan ma oma uue kujuga mängida.
Lunastasin paki ja asusin kannatamatult paberit katki käristama. Kuid oodatud sini-punase koomiksikangelase asemel vaatas mulle vastu mingi must plastikust plönn. Ma ei suutnud seda uskuda.
Arvasin, et keegi oli midagi sassi ajanud ja vale mänguasja toonud. Katsusin vist isegi probleemi selgitada, kuid sain vastuseks, et ei – tegu on õige asjaga ja rahakott sel aastal paremat ei lubanud.
Ma ei tea, kas ma nutma ka hakkasin, kuid täiesti kasutu musta mootorratturi kuju põlgasin ära küll. Isegi käed-jalad sellel ei liikunud.