ERMERM

Sporditee 1989-2001

Kuidas me sporti tegime Lisatud: 10.04.2017

Autor: Kaspar - 1982

Olles 1989. aastal läinud Alatskivi KK I klassi, tekkis tahtmine end ka aktiivsemalt liigutada. Lasteaias toona huviringe ei olnud ja ainukeseks kehaliseks koormuseks oli tigeda kasvataja eest koju minema jooksmine keset päeva, kes nõmedat lõunauinakut käskis teha. Aga kuna ka koolis tegutses ainult üks huviring, kus end ka liigutada sai -rahvatants, siis sai see ka valitud/sunniti valima, kuna naabrinaine oli ühtlasi ringijuhendajaks. Taidlusringid olid toona väga popid koolide juures. Seda rida sai aetud kuni 1997 aastani.

Kooli kehalise kasvatuse tunde algklassides ei taha üldse meenutada, kuna õpetaja kuju oli kõike muud kui sportlik ja motiveeriv. Alates 1993 aastast hakkas kehalist mulle õpetama ja ka spordipisikut süstima kohalik legendaarne spordihing, tänaseks manalamees, Lembit Holst. Oma sõbralikult karmi ja konkreetse olekuga ja hüüdnimega VOLLI oli ta kohalike jaoks spordis A ja O. Kehalise tundides saime läbi erinevaid alasid proovida alates sportvõimlemisest lõpetades kiiruisutamisega. Need tunnid olid määravad otsustamaks, et minu edasine elurada hakkab kulgema spordi rütmis.

Aga aja möödudes tekkis ka spordiringe kooli juurde. 1994. aastal liitusin kohaliku, toona korravalvurina töötanud Tõnu Sinilahe poolt juhendatud karate treeningutega. Toona olidki koolivälised inimesed need, kes aitasid vabatahtlikuna läbi viia nii korvpalli kui ka muid treeninguid, kuna Alatskivil asus Peipsi peastaap. Karatega samaaegselt alustasin ka korvpalliõpetuse saamisega Urmas Sipelga juhendamisel. Korvpallis leidsin enda jaoks just selle õige.

Treeningud olid alati lõbusad ja rahvarohked. Kuna kooli oli pisike, siis samas trennis käisid nii gümnaasiumi kui 5.-6. klassi poisid. Noorematel oli tükk tegu, et mitte jalgu jääda suurematele. Samas see ka karastas ja andis indu arenemiseks, et vähemalt trennis saaks ka suurematele vastu hakata.

Toona ei olnud spordiklubide aeg. Tegutsesid spordikoolid, kuhu oli võimalik treeningutele minna. Kohalikul tasandil jäi see entusiastide vedada. Kui mina 1997. a Tartu Korvpallikooli nimekirja sattusin, siis vallale see ei meeldinud, sest omavalitsustel on senini kohustus teises omavalitsuse huvikoolis käija pealt pearaha maksta. Vald oli vaene ja iga sent arvel. Öeldi isegi, et äkki peaksid tagasi Alatskivile tulema.

1990ndate algus ja keskpaik oli meie pere jaoks keeruline, kuna toimus riigikorra muutus, erastamised ja ääremaastumine oli tuure üles kogumas. Isa kaotas töö ning õpetajast ema palgast oli väga raske ots-otsaga kokku tulla. Saati siis veel spordivarustust soetada. Esimesed aastad koolis tuli läbi ajada koolivormis, kuna muud eriti polnudki selga panna. Palju abi riiete ja jalanõude puhul saime nn „Rootsi abist“. Seal sain ma oma esimesed firmakad- dressid HUMMEL, kui õigesti mäletan. Spordijalatsitega oli olukord kehv. Põhiliselt kandsime ketse või tenniseid. Just Hiina kets oli toona pop. Need olid suhteliselt odavad, makstes 20 krooni, aga vastu nad eriti kaua ei pidanud. Mäletan, et 1994. aastal sain esimesed Karhud. Kandsin neid uhkusega mitu aastat kuni räbaldumiseni.

1995. aastal asus korvpallitreeneri kohale Alatskivil piirivalve major Urmas Tensing. Just teda saan nimetada ma korvpallis enda esimeseks õigeks juhendajaks-suunajaks. Toonaseks oli selge, et mul hakkab kohe-kohe pikkust viskama (kui 6. klassi sügisel 1994. aastal olin 168cm, siis 7. klassis juba 191cm). Just tema initsiatiivil kaasas ta mind ühesoos treenima kohalike täiskasvanud korvpallimeeskonnaga, mis oli toona tippkonkurentsis nii maakonnas kui ka paljudel vabariiklikel turniiridel. Nimekaimad mängijad olid seal Priit Vene, Andres Vainola, Margus Paapsi, Indrek Holst, jt. Just nende meeste tiiva alla sattudes sai minu õige sporditee alguse. Mäletan, et kui Priit Venel olid pojad Siim-Sander ja Kent-Kaarel maal vanaema juures suviti, siis vahest pidin neid lapsehoidjana valvama.

Treeningud toimusid Alatskivi KK võimlas. Tingimused olid kitsad, aga keegi ei nurisenud. Saal oli tollaste normide kohaselt 11×22 m ning ’60ndast aastast pärit laudpõrnad vetrus päris korralikult. Korvilauad olid vineerist ja rõngad raskest rauast. Mäletan esimest korda, kui sinna rippuma hüppasin. Tagajärjeks lõikehaav näpul, mis jäi terava võrgukinnitusaasa taha. Hiljem kolisime trennidega üle Pala vastvalminud spordihoonesse, kus tingimused on eeskujulikud tänaseni.

Selle seltskonnaga sain ka oma esimese korvpalli võistluskogemuse. Kohalikul turniiril kaasati mind vahetusmängijana oma meeskonda. Mäletan, et sain mõne minuti mängida, korvi ei õnnestunud visata. Aga võitsime. Järgnesid juba mitmed mõõduvõtud naabervaldade meeskondade vastu. Seal sain juba ka mõnes mängus korvi visatud. Eriti meeldis see, kui Peipsi mängudel sai sellesama meeskonna koosseisus osaletud ja ka võidetud, alguses vahetusmängijana, hiljem ja algviisikus. Selle meeskonna parimaks omaduseks oli kokkuhoidmine ja teineteise toetamine. Nendepoolne panus minu arengusse on olnud suur. Nad toetasid mind spordivarustuse hankimisel, laagrites käimisel, transpordiga ja kõige rohkem oma teadmistega mängust ja elus.

Samaaegselt sai tehtud esimesed treeningud ka võrkpallis Reet ja Uno Ainsoo juhendamisel ning kergejõustikus Lembit Holsti käe all. Aga need olid pigem vahelduseks ja vajalikud mitmekülgseks kehaliseks arenguks, sest toona pidi spordipoiss kõike oskama. Tänapäevane varakult spetsialiseerumine toodab tihti liiga ühekülgsete ja ka elukaugete oskustega sportlasi (nt tänane reaalne juhtum, kus 5. klassi poiss ei oska ikka paelu siduda aga jalgpallis on oma klubis nr 1 mängija).

1996.-1997. a-d olidki minu jaoks katsetamiste ja tõsisemateks treeninguteks ettevalmistumise ajaks.
1997. aastal nägin Tartu Postimehes kuulutust, et Ülenurmel taasavatakse Paavo Russaku eestvedamisel korvpalliharu, kuhu pikki poisse otsiti. Tolleks hetkeks oli mul pikkust 197cm. Pikemalt mõtlemata otsustasin sinna minna ja proovida katsetel edukat esineda.

Siit algas uus ajajärk minu elus. Tuli kodust kolida ühiselamusse. Harjuda uute kaaslastega, koormustega ja tingimustega koolis ja treeningutel. Siit algas ka võistlussportlase elu. Osalesime Eesti meistrivõistlustel, karikavõistlustel, koolinoorte võistlustel, mitmetel turniiridel koos täiskasvanutega. Kuna pallimängu hooaeg kestab oktoobrist maini ning enamasti on mängud nädalavahetuseti, siis tuli vahest sekka perioode, kus kodus ei saanud käia suisa 5 nädalat järjest. Oli raske, aga see karastas kõvasti. Mänge kogunes ca 60-80 hooajale. Mõnel hooajal ka enam. Treenisime Ülenurmel, aga esindasime Tartu Korvpallikooli, kus Paavo Russak palgal oli. Mängisime väga palju, treenisime veel rohkem.

1999-2000 aastad oli minu jaoks väga rasked. Mul diagnoositi aneemia, mistõttu tuli väga hoolikalt raviplaani järgida ja hoida treeningute ja puhkuse tasakaal paigas. Õnneks ravi õnnestus, ning organism oli tugevam ja vastupidavam kui varem. Peale seda perioodi oli minu aeroobne võimekus väga hea. Ajapikku paranesid ka jõunäitajad. Lõpuks suutsin nr 6 korvpalliga suisa vabaviske joonelt pealt panna.

Treeningud toimusid 3 korral nädalas enne kooli 7.00-8.00. ning 5 korda nädalas 17.00-19.00. Just need hommikused trennid on jätnud kõige eredamaid mälestusi. Talvel, väljas -25 lükkasime enne trenni treeneri autot käima, tegime kottpimedas saalis pallitunnetustrenne, sõitsime trenni kohale üleni jäätunud klaasidega autos, kus vaatamiseks oli esiklaasil ja küljeklaasil 10cm puhastatud ava. Tihti tulid ka teised ühika poisid trenni meiega kaasa, mis sest et nad ei olnud korvpalli eriala peal. Kuna võistlusi oli palju siis juhtus seal ka palju. Näiteks Kohtla-Järvel rööviti meid puupaljaks. Ühel hetkel kui poodi sööki läksime ostma kogunes meie ümber nugadega seltskond, kes tühjendas meid rahast puhtaks. Raplast võistlustelt tulles pakkisime end 12-kesi 8 kohalisse bussi. Oli kitsas aga lõbus. Tartus Riiamäel, kui meeskonnakaaslast maha lasksime, tõmbas ta bussi liugukse küljest üldse ära kui üritas ust kinni panna. Sellele järgnenud bussijuhi reageering oli niivõrd mahlakate ja roppude väljaütlemistega, et trükimust seda ei kannataks. Samuti kui Kuressaarde mängule sõites pidime juba bussis riietuma, kuna praam hilines. Jooksime bussist otse väljakule ja kohe algas ka mäng. Kaotasime, kurat. Klubiliselt olengi kuulunud ainult Tartu Korvpallikooli ja seejärel Ülenurme Korvpalliklubi nimekirja.

Siia perioodi jääb ka aeg, mil Paavo Russak oli noortekoondise peatreener. Otse loomulikult toimusid treeningkogunemised Ülenurmel ning andekamad Ülenurme meeskonna liikmed olid ka kandidaatide nimekirjas. Nii õnnestus ka mul teha läbi koondise treeninglaager, kuhu kuulusid Kristjan Kangur, Gregor Arbet, Marek Doronin, Heiko Rannula, Silver Leppik, Raido Ringmets, Heiko Niidas, Janar Talts jpt. See oli väga kõva treeninggrupp, kus kõik tahtsid pääseda 12 väljavalitu hulka, kes Eestit esindama lähevad. Minu jaoks suurepärane võimalus endast tugevamate ja andekamate vastu end proovile panna.
Kõik see toimus aastatel 1997-2001.

Spordipoisid oli toona eeskujuks kõigile. Kuna treenitus oli meil hea, siis loomulikult esindasime kooli ka muudel aladel. Alates kergejõustikust lõpetades mälumänguga. Mälumäng on tänaseni minu hobiks. Oleme oma võistkonnaga 2-kordsed Tartu meistrid osalejaterohkes pubimälumängu sarjas, samuti on Eestimaa valdade mängudelt poodiumikoht olemas