Moonakatemajas kasvanuna olin harva sattunud taluelu miljöösse. Koolikaslane Maie mu enda koju külla kutsus. Sepa Jaan Asi kodu. Kauni Erastvere järve kaldal. Sepp tagus rauda ka majandite tulles ja naispere hoolitses kauni kodu eest. Uhked linased saunarätikud, suur avar taluköök, mille keskel mahukas kuumaveekatlaga pliit ja toimiv praeahi. Selle kõrval sahver. Kus oma aia ja põllusaadused… singid, plekid searasvaga… Mäest alla viis lilledega palistatud tee, sauna poole. Saunas ehedad puidust anumad saunaliste tarbeks, kulp leili viskamiseks, vihad ja pesunõud… istetel kaunid kootud kaltsuvaibad ja esikunurgas kas õlle või kaljaankur ja midagi maitsvat hammustamiseks…
Juttudest selgus, et vanal ajal hoitud seal kärbeste kaitseks suve ajal loomakeresid vasikad, jahiloomad, äkktapuga lahkunud… no ja suitsutati liha. See oli omaette rituaal, kes toimetas, kui kaua suitsus oli ja millal küpseks sai.. .Õhtupäike paitas saunaakent ja sealtsamast sai järve minna (mina ei läinud). Meelde jäi kodune pehme moega seep, mingi punutud nuustik ja vihad… vett jagus ja hea aura oli kogu aeg olemas… sauna kütjaks oli alati vaid 1 pereliige… siis mina tundsin, kui vaene oli minu varane lapsepõlv, pressi all ja rahutu
See saun toimib tänini…