Suved Salmistu piiritsoonis
Lapsepõlvemälestus Salmistu piiritsoonist aastatel 1976–1981. Autor meenutas ja vormistas loo 2026. aastal Microsoft Copilot GPT 5.6 abil.
Minu vanaemal oli kombeks võtta suvel palgata puhkust. Siis võttis ta minu kaasa ja me sõitsime kuhugi mere äärde suvitama. Need olid Nõukogude Liidu aastad, umbes 1976–1981.
Alguses käisime Pärnus, kus saime peatuda sugulaste juures. Hiljem avanes võimalus suvitada Haapsalus. Ööbisime koolimajas, mida tänapäeval tuntakse Haapsalu Linna Algkoolina. Meile anti kasutada võimla matid. Laotasime need mõne klassiruumi põrandale ja magasime seal päris edukalt. Voodiriided pidid muidugi endal kaasas olema.
Tallinnas elavatele sugulastele tundus selline elu siiski liiga spartalik. „Kuidas te ikka niimoodi kõvadel mattidel magate?“ imestasid nad. Kutsusid meid Salmistusse, kus nende asutusel oli suvila. Sellega kaasnes aga üks oluline probleem: meil ei olnud piiritsooni sisenemise luba.
Nõukogude ajal kuulus suur osa põhjarannikust piiritsooni. Sinna pääsemiseks ei piisanud üksnes soovist mere äärde puhkama minna. Vaja oli ametlikku luba või muud õigustust. Sugulaste töökaaslased olid aga varemgi lapsi suvitama viinud ilma, et keegi suuremat numbrit oleks teinud. Nii arvati, et küllap ei juhtu ka meiega midagi.
Sõitsime Tallinnast Salmistusse sugulaste Zaporožetsiga. Juba auto ise oli osa seiklusest. Asutuse suvila tundus uhke ja seal oli kaminasaal, kus sai mängida koroonat, seda piljardit meenutavat lauamängu. Nurgas seisis tohutu televiisor. Vähemalt lapse silmis oli see hiigelsuur.
Järgmisel päeval kuulsime, et kui minna varahommikul ühe mereäärse talu juurde, võib sealt saada värsket kala, eeskätt lesta ja turska.
Hommikul tõusime vanaemaga enne kukke ja koitu. Poole kuueks olime mereäärse talu juures. Rahvast oli sinna kogunenud üllatavalt palju. Nende seas oli kohalikke, suvitajaid, sõjaväelasi ja sõjaväelaste naisi. Käis vilgas kauplemine.
Lest oli selleks ajaks juba ära jagatud või paremate ostjate poolt kokku korjatud. Alles olid jäänud tursad. Meiegi olime rõõmsad, kui saime mõne suurema kala.
Võrkude juures oli paras segadus ja töökäsi näis nappivat. Pakkusime vanaemaga end appi võrke puhastama. Töö käigus läks jutt kaluriperega pikemaks. Selgus, et perenaine oli ühtlasi mitme suvila komandant. Tema jagas suvitajatele tube ning teadis, kus keegi elab ja mida parajasti vaja on.
Vanaema ei jätnud juhust kasutamata. Ta tegi kohe juttu, kas meiegi võiksime Salmistusse kauemaks jääda. Vastutasuks oleksime valmis võrke puhastama ja muudes töödes abiks olema.
Perenaine vaatas mind üle ning arvas, et poisist võiks loomade karjatamisel samuti kasu olla. Kaup sai tehtud ja nõnda algas meie suvine Salmistu-elu.
Hommikuti tuli vara tõusta ja võrke puhastada. Peale lõunat pidin minema loomi otsima ning need kusagilt metsa tagant koju ajama. Selleks anti mulle kasutada jalgratas.
Sõitsin bussipeatuse juures asuva võrgukuuri taha heinamaale loomi otsima. Mulle oli öeldud, et teisi loomapidajaid seal läheduses pole. Seega võisin esimesed ettejuhtuvad pudulojused julgelt kodu poole ajada. Leidsingi paar lehma ja viis lammast. Veidi eemal seisis veel üks suurem loom. See ei paistnud olevat sama sõbraliku silmavaatega kui teised.
Lähemale jõudes hakkas loom imelikult mörisema. Siis langetas ta sarved ja tormas minu poole. Mina ei jäänud pikemalt asja uurima. Pöörasin jalgratta ümber ja kihutasin elu eest värava poole. Kui korraks tagasi vaatasin, selgus, et minuga ei kihuta võidu mitte ainult sarviline tagaajaja, vaid kogu kari. Lehmad ja lambad tulid koos minu järel nagu üks mees.
Värava ümbruses vedeles rohkesti okastraati. Jalgratta rehvid hakkasid sisinal tühjaks jooksma. Mina viskusin elu eest üle värava. Loomad marssisid lahti jäänud väravast rahulikult läbi ja võtsid suuna mereäärse talu poole, nagu oleks kõik täpselt nõnda kavandatud.
Bussipeatuses istus üks vanamees. Tema oli kogu vaatemängu pealt näinud ja lagistas nüüd naerda. Lohutuseks ütles ta, et jalgratta saab ära parandada. Temal olevat kautšukit ja sellega saab sisekummi augud kinni liimida.
Hiljem räägiti mulle, et see mees olevat olnud kunagine „piiritusekuningas“, kes elas nüüd võrgukuuris.
Samuti selgus, et minu tagaajajaks polnudki lehm, vaid pull Peedu. loomale ei meeldinud jalgrattad. Eriti ärritas teda jalgratta tagumine punane tuli. Ka hiljem kippus ta jalgrattaid puskima.
Jalgratas sai siiski korda ja mina võisin seda veel pikalt kasutada. Ühel päeval otsustasin jalgrattaga Loksale sõita. Nooruki kujutluses oli Loksa omamoodi salajane linn. See ei asunud Salmistust väga kaugel ning esialgu kulges sõit ladusalt. Kuskil surnuaia kandis keerasin suuremale teele. Kavatsesin sõita poolsaare tipu poole. Peagi sattusin aga sõdurite ja sõjaväe veoautode vahele. Neid oli seal ootamatult palju ja siis kadus mu julgus. Mulle meenus, et olin piiritsoonis ilma loata. Kodust, või õigemini suvilast, olin tulnud omapäi ning kellelegi polnud mul näidata ühtegi dokumenti, mis oleks minu sealviibimist õigustanud.
Keerasin jalgratta ümber ja alustasin tagasiteed. Varsti sõitis minust mööda buss. Järgmise kurvi taga oli see aga kinni peetud. Reisijad seisid bussi kõrval, passid käes, ning sõdurid kontrollisid nende dokumente.
Püüdsin teha ükskõikset nägu. Mõtlesin, et kui sõidan rahulikult mööda, ei pane mind keegi tähele. Üks sõdur viipas siiski, et ma peatuksin ja jalgratta seljast maha tuleksin. Siis kuulsin kedagi ütlemas: „Не нужно, он местный.“(Pole vaja, ta on kohalik.)
Ütleja näis olevat sama mees, kes oli meie esimestel Salmistu päevadel kõik lestad endale saanud. Võimalik, et ta oli mind kaluritalu juures võrke puhastamas märganud. Võib-olla pidas ta mind lihtsalt mõne kohaliku pere poisiks. Tol hetkel polnud sellel vahet. Tähtis oli ainult see, et mind lasti minema.
Sõitsin esialgu aeglaselt ja rahulikult, et mitte kahtlust äratada. Kui jõudsin metsavahele ning kontrollijate silmist kadusin, vajutasin pedaalidele nii kõvasti, kui jaksasin. Kihutasin tagasi, süda rinnus peksmas, nagu tahaks see sealt välja hüpata.
Õhtul kuulsime, et ümbruskonnas kontrolliti kõikjal passe. Meie komandant käskis meil minna ühte tühja suvilatuppa ja seal varjul püsida. Mõne päeva pärast olukord rahunes. Saime jälle võrke puhastada ning loomi karjamaale või sealt koju ajada.
Kalad, piim ja Soome televisioon
Salmistus oli tööl alati ka oma tasu. Loomade karjatamise eest saime värsket lehmapiima. Võrkude puhastamine tõi meile lähemale kaluripere ja mereäärse elu. Kala jagus ning kohapealne suitsuahi sobis hästi lestade suitsutamiseks.
Ühel hetkel õpetati mindki kala suitsetama. Suvitajad eelistasid rannas olla ega tahtnud tundide kaupa suitsuahju juures passida. Mina olin sobiv, kellele sai selle töö usaldada. Nii õppisin jälgima tuld ja suitsu ning ootama, kuni lestad omandasid õige värvi ja lõhna.
Suvilas seisis ka suur televiisor. Peagi avastasime, et sellega saab vaadata Soome televisiooni. Kui enamik suvitajaid oli magama läinud, kogunes televiisori ümber väike huviliste ring. Aparaati sätiti ja antenni timmiti, kuni põhjanaabrite pilt ekraanile ilmus.
Augustikuus läksid ööd pikemaks, läksime randa vaatama kuidas piirivalve prožektorite valgusvihud üle mere liikusid. Võimsad valgusjoad lõikasid pimedust, libisesid mööda veepinda ja kadusid siis jälle kaugusse.
Piirivalvurid kõndisid koertega mööda rannaäärt. Mõnes kohas oli rannaliiv hoolikalt riisutud. Hommikune patrull uuris neid kohti, et näha, kas keegi oli öösel üle ranna liikunud.
Kui ma nüüd aastakümneid hiljem Salmistusse satun, ei näe ma enam õnneks piirivalve prožektoreid. Kuid mälus on need alles. Seal sõidab üks poiss jalgrattaga mööda mereäärseid teid, puhastab kalavõrke, suitsetab lesta ja põgeneb pull Peedu eest. Ta ei tea veel midagi riigikorrast ega poliitikast. Teab ainult seda, et ees on pikk suvepäev ning soe meri on lähedal. Ja vahel ongi lapsepõlve meenutamiseks vaja ainult seda.
Jaak Jaaku, sündinud 1966