Minu suure paneelkividest elumaja kõrval oli madal, pikk, eri sektoritest koosnev pullijaam. Samas veel kaks kõrget paneelelamut. Sellest rahvarohkest punktist üle sõidutee sovhoosikeskuse suunas jäi suvilate ja aiamaakruntide tsoon, mis ulatus kaugele Üksnurme küla poole, kuni metsapiir vastu tuli. Paljudel sakukatel oli seal oma krunt kas suvemajakese või ainult haritava maalapiga. Puust ja kivist, suuremad ja väiksemad suvilahooned, kartulivaod, lillepeenrad, marjapõõsad ja õunapuud pakkusid eneseteostust lihtsamate maa- ja aiatööde näol ning kosutust kehale ja vaimule. Kohapeal olid vajalikud tööriistad igaks otstarbeks, kel spetsiaalselt ehitatud panipaigas, kel lihtsamalt nurgas, võõra silma alt varjul.
Meie perel oli minu algklasside aastail üsna kodukandi lähedal, pullijaama ja sovhoosikompleksi vahelisel alal oma krunt. Maja ehitamise ambitsioonid vanematel puudusid. Piisas põgusamast maaharimisest. Territooriumil seisis ainsa hoonena kilest kasvuhoone, kus tomatid kasvuajal kastekannu hõreda veejoa kaasabil pead tõstsid ja punaseks värvusid. Kartulimaa pruunika koorega annid võtsime küürutades üles käpataolise rauast konksuga ja umbrohtu tõrjusime sirgeselgselt pikavarrelise kõplaga. Kasutusel oli ka äge sangadest hoitav ja tagant lükatav käsikünniagregaat, mille käsitsemine mulle küll natuke üle jõu käis. Aianurgas konutas valgete telliste riit, mida vaadates fantaseerisin sellest majakese kerkivat, kuid seda polnud ette nähtud. Ja nii need seal seisid, ootamas oma aega ja kasutust.
Kohalikud lapsed tavatsesid ikka öelda, et täna ei saa sinna või tänna tulla, sest peab vanematele aiakale appi minema. Aiakad olid ausad, kus naabrite vahel käis tore suhtlus ja vastastikune abistamine. Kes tööle või puhkama tuli, vaatas ikka teraselt üleaedse omandi üle, et seal kõik rahulik oleks. Meie krundi naaber oli põllumajandusliku haridusega teadlane. Hallika habeme ja laiasangaliste prillidega mees, kel kaks suurt poega pidevalt abiks käisid. Rahvas rõõmustas, kui sai näpud mulda, muru niidetud, lilled kastetud ja taimed istutatud. Puhas muld ja rohelus laadis toimetajate akusid. Päike püüdis rohule laotatud tekil või aiapinkidel peesitajaid. Voolikust pritsitud külm vesi aga värskendas ja sundis vallatult kilkama. Sügiseti riisuti kuhjadesse langenud lõhnavaid lehti, mida ohutusnõudeid järgides ka põletati. Siis oli suur rõõm ka õunasaagist, mida perenaised usinasti mahladeks ja moosideks realiseerisid. Talvehooajaks jäi kõik lumevaiba alla, et uuel kevadel taas heakorratöödeks ärgata. Suvel tüütasid natuke sääsed ja kärbsed, kuid see kuulus aiamaal askeldamiste juurde ja sellega harjus.
Suvistel ja varasügisestel õhtutel pidasid küpsemad ja vapramad pullijaama kandi noored isekeskis aru, mida hilisõhtul korda saata. Pahatihti löödi läbirääkimiste järel käed, et minnakse majandikeskuse lähedasse suvilarajooni õuna- ja marjaraksu. Siis koguneti kokkulepitud kellaajaks ja mindi teele, saatjateks värskete aiasaadust nälg ja hingekriipiv adrenaliin. Ja nii käidi ja raksutati suvest suvesse ja sügisest sügisesse. Eks nad seal ahvatlusterikkal sündmuskohal nii mõndagi valitud kraami näost sisse ajasid ja mingil määral kaasagi vedasid.
Korraldati ka talgupäevi, kus lapsed läksid oma sõprade peredele appi, et teatud pakilisem töölõik nobedamalt ja lõbusamalt ära teha. Piirkonnas käis väga vilgas elu. Näiteks soojemal perioodil käisid mõned aiakal telkimas, et saata öö mööda niiöelda looduslapselikumalt.
Meie pere aiamaa teenis meid vist oma paar-kolm aastat. Miskipärast otsustasid vanemad sellest loouda. Kuid mõnusad mälestused pisikesest põllupidamisest pulijaama ja sovhoosi vahelisel maalapikesel kaheksakümnendate Saku alevikus on säilinud.
Üheksakümnendatel läks kangesti moodi olemasolevate nõukaaegsete suvilamajakeste renoveerimine, täiendamine, küttekolletega varustamine, et neid saaks kasutada ka aastaringseks elamiseks. Selle vooluga läksid paljud kaasa ka meie kandis. Tollal minu perel enam sealmail tegevust ei olnud, kuid teismelisena käisin ikka mitmetel sõpradel aiamaal külas. Toimusid mõnedki peod, noorte kombe kohaselt alkoholi pruukimised, kuid nauditi ka selge peaga värskes õhus malepartiisid ja muidujuttu. Endiselt jätkus keskkonnas looduslikku silmailu, kõhutäidet, naabrivalvet ja seltsielu.
Andre Tamm