Oli aasta 1992. aasta mai, olin keskkooliklassis ja just jäämas suvepuhkusele, kui mõtlesime sõbrannaga üleüldises kitsikuses, et peaks minema tööle ja raha teenima. Võtsime telefoniraamatu, esimese AS või OÜ nimi oli A, mis tegeles toitlustusega, helistasime ja küsisime, kas ei ole vaja suveks tööjõudu ning saime vastuseks jah.

Paar päeva hiljem läksime tööle restorani Pärnu maanteel, Kosmose kino vastas, kõik oli ilus ja uuendatud äsja avatud restoranis – valged seinad, tänavavaatega suured aknad, mustad toolid ja lauad, Luminarci taldrikud. Ka köögitehnika oli uus ja eriti kustumatu mulje on jätnud taldrikute soojenduskapp.

Meid oli tööl kokku 6, lisaks meile kahele kokk, kondiiter ja ettekandjad. Restorani nime enam ei mäleta, aga tegemist oli pigem lõunasöögikohaga, mis avanes 11st ja läks kinni 7st. Meie pidime asuma tööle köögis abitöölistena, ja seda ka tegime esimesel-teisel päeval süvenenult, panime kartulid kartulikoorijasse, seejärel lõikasime nugadega ribadeks ning mauhti särisevasse fritüüri. Kapsasalat sai hakitud ja leivad, kurgid, tomatid viilutatud. Mida muud sel ajal ikka söödi kui erineva lihaga friikartuleid, kurki-tomatit ja kapsasalatit. Liha tegemine oli koka ülesanne, muu saime hommikul enne avamist juba ettevalmistatud.

Ja nii me paari päeva pärast asendasime ettekandjaid juba saalis, teenides kopsakaid jootrahasid oma lahke naeratuse ja entusiasmiga. Mäletan, et kõigil inimestel restoranis oli just käimas eneseotsing. Selle kuu jooksul muutis kondiiter oma eriala ning läks lilleseadet õppima, ka ettekandjad olid hajevil uute ametite otsimisega ja proovisid kindlaks teha, mis oleks perspektiivne ja mis mitte. Ainult meie rõõmustasime ettekandja töö tegemise üle ning lugesime suve eriti kordaläinuks peale uue tagi, maki jm. hädavajaliku soetamist jäi ju veel raha ülegi.

Ning loomulikult ei olnud meil mingeid lepinguid või mingeid tervisekaitsetõendeid.