2010 oli mu maakodus suur suvetorm. Olin parajasti oma vennalastega mängimas, kui sõbrad Rakverest helistasid ja ütlesid, et nendest läks üle just hiigeltorm, millega kaasnesid metsikud tuuleiilid. Mäletan, kuidas mõtlesin, et mida nad ometi räägivad- küllap panevad jutule pool juurde. Arutlesime oma emaga, et isegi, kui midagi ka jõuab meieni, siis ilmselt see kaotab oma võimsust ja saame vaid veidi vihma ning äikest.

Aga siis see tuligi. Minu ja mu lähedaste jaoks oli see orkaan. Väljas läks sekunditega pimedaks ja see, mis saabus, oli kõige hullem loodusnähtus, mida ma oma elus tunnistanud olen. Kuulsime läbi tohutu müra ja puudeoksade pekslemise, kuidas õues mööbel lendas. Peitsime ennast maja metallist trepi alla, sest tundus, et vaid seal on turvaline. Kui see lõppes (see ei kestnud kusjuures üle 10 minuti), ei tundnud me oma kodu ära. Kõik puud olid juurtega üles kistud, naabermajadele langenud suured puud. Sõiduteed ei olnud enam näha. Mu vend oli jätnud lapsed minu ja emaga ning ise läinud Viru Folgile. Helistasime neile, et nad kindlasti ei prooviks tagasi tulla, sest teed on läbimatud. Nemad loomulikult ei uskunud. Arvasid niisamuti, et liialdame oma jutuga. Kui nad meie küla poole hakkasid jõudma, pidid nad jätma auto umbes 3 kilomeetri kaugusele, sest sõiduteed lihtsalt ei olnud enam. Metsa enam ei olnud. See oli juurtega üles kistud. Vend ja vennanaine hakkasid ronima üle puude, meetri haaval liikuma sinna, kus arvasid olevat meie suvila. Aga nad eksisid pärast paari esimest minutit, sest sõiduteed ei olnud enam näha.

Elekter kadus nädalateks. Õnneks saime paari päeva pärast generaatori, mis andis võimaluse saada joogivett. Mida ma sellest kõigest õppisin? Eestis on samuti võimalus suurteks tormideks. See oli õudne, mida kogesime. Vend ostis meile pärast seda tormi generaatori, et saaksime elektrit, kui midagi taolist korduma peaks. Samuti oli hädavajalik mootorsaag, millega koos naabritega saime teed puhastada.