Minu vanaisa ehitas suitsusauna oma majapidamisse, Juminda külas Põllu talus, 1925. aastal, seda kasutasime 1970ndate alguseni. Saunad asusid reeglina muudest hoonetest kaugemal, nii ka minu vanaisa saun. Seal saunas enam keegi ei sündinud ega hinge heitnud, ajad juba teised, kuid vanaisa lapsepõlve saunas oli see küll kombeks. Kuigi on meie külas teadaolevalt kaks pereisa oma elu läinud lõpetama sauna, poomise teel. Need juhtumid olnud eelmise sajandi algul. Huvitav, miks saun?

Oma saunaskäike mäletan alates 1958.-1959. aastatest, kolme-nelja aastaselt. Saunaga ühe katuse all oli kuur, kus hoiti küttepuid, kalavõrke, parsil rippusid saunavihad. Selles ruumis oli omapärane lõhn, segu merest ja metsast. Lapsena eriti huvitasid mind kuuri seinalauad, mis olid täis kirjutatud kõiksugu numbreid. Hiljem sain teada, et seal oli kalamüügi raamatupidamine. Küll oli liitmis- ja lahutamistehteid, mahatõmbamisi ja juurdekirjutamisi. Vanaisa, nagu enamus rannamehi, käis Järvamaal kalu müümas ja rehknut tuli korras hoida.
Kuurist edasi sai astuda riietusruumi, seal oli seina ääres pikk pink, akna all lühem, auguga. Aukujärg, nii seda nimetati. Selle riistapuuga olevat lapsed õppinud kõndima, tõsteti august sisse ja võis siis ennast järiga mööda põrandat vedada. Saunas sai sinna peale oma puhtad riided panna. Siis tuli pesemisruum ühes ahju ja lavaga. Juminda külas olevat ammustest aegadest saadik toodud sauna kerise kivid Maduvare rannast. Legendi järgi olevat seal pesitsenud ussikuningas. Sealsed kivid pidid kaua vastu pidama, ei mõrane ja annavad head kuumust. Kas minu vanaisa ka seda traditsiooni jälgis, aga saun seisis kaua kuumana küll. Tulise vee pada rippus lae alla paigaldatud konksu otsas, all lahtine tulekolle, järil puust vee tõstmise kapp, nurgas külma vee tünn. Ahju kõrval lava. Lae all pars, millel rippusid saunarätid. Üks asi on mulle mällu sööbinud ja olen seda ka püüdnud järgida, nimelt vanaisa poolt oli range keeld saunakappa ja pajakaant põrandale panna. Need pidid puhtad olema. Elektrit muidugi saunas ei olnud, kui jätkus petrooliumi, kasutati laternat, kui ei, siis põles küünal sauna aknal. Sauna kütmine oli minu mäletamist mööda üks väga eriline töö, seda tehti reeglina laupäeval. Lapsena sai ikka marsitud mamma või taadi sabas sauna ja toa vahet, sest kütmine võttis aega oma pool päeva. See päev tundus ka pidulikum olema, inimesed olid kuidagi rohkem elevil. Sauna põrandad küüriti puhtaks, eesruumis olevad põrandatekid ropsiti. Vahest tõin meelespealilledki pudelisse torgatuna riietusruumi aknale. Ega need seal kaua ilusana küll seisnud. Suvisel ajal käidi karjamaalt kasevihta sauna jaoks tegemas, lastele olid ka omad, väikesed vihad. Talvel võeti kuivad vihad eest kuurist parsilt.

Talvel toimus saunapäev üle laupäeva, suvel, kui rohkem higistamist, igal laupäeval. Võis olla ka sellepärast nii, et talvel küttepuid kokku hoida.Mäletan, et kolhoosnikul tohtis olla kuuri all 6 ruumi küttepuid, sellega oleks siis pidanud ahi, pliit ja saun köetud saama. Jah, aga metsas oli ehk sama palju ametnike eest peidus.

Elasime vanaisa naabruses, lastena tassiti meid sissemähituna saunast oma koju, talvel pandi kubujussid kelgu peale ja kodu poole. Külas oli komme, et kui oma saunapäeva ei juhtunud olema või oli ka vanem saun kasutamiskõlbmatu, käidi ikka teiste saunades. Saun oli tol ajal ka üks kindlamaid kohti, kus võis vabalt ilmaasjadest rääkida. Kuumust ju jagus ja vett sai alati kaevust juurde. Vanaisa kaev oli saunale päris lähedal, sealne vesi oli pruunikas soovesi, mis kõlbas loomadele joogiks ja saunas pesemiseks. Rauarikas vesi oligi tervisele kasulik.

Meie pool oli kombeks, et naised käivad kõige enne saunas, said ka sauna jäänud vingu esimesena kätte. Ema ikka nurises selle pärast. Meestel läks saunas kauem, nemad olid siis viimased minejad. No ja naistel olid ju majapidamistööd ka vaja ära toimetada, söök valmis teha ja loomad sööta-joota. Talvisel ajal oli tavaline laupäevaõhtu söök keedetud soolaliha, porgand, kapsas, kartul ja kaalikas. Suvel vaadati midagi kergemat ja eks liha oli siis juba otsas ka. Tihti tehti suvisel saunapäeval kartuliputru.

Mis jutte seal saunas räägiti, jäid mul küll teadmata. Mäletan, olin ehk 4 aastane, kui avaldasin soovi, et mina tahan isaga sauna minna, tundus, et meestel on saunas huvitavam või lootsin vastikust peapesust pääseda. Või ehk lootsin teada saada, mis seal kaks-kolm tundi tehakse. No isa viiski mind sauna, aga olime kahekesi, pesi mind puhtaks ja tassis tuppa tagasi. Mäletan pettumust, rohkem ei kippunud meestega sauna ka. Kõige vastumeelsem oligi peapesu, seep kippus silma minema, siis ema muiksis selle ära. Võib öelda, et suuga imes seebi silmast välja. Seep oli minu lapsepõlves tavaliselt must tõrvaseep, hiljem tavaline majapidamisseep. Juuste loputusvette pandi äädikat, see tegi vee pehmemaks ja juuksed kammitavamaks. Äädikas oli tol ajal ikka see kangema protsendiga. Ema saatis kord mind sauna äädika pudelit tooma, aga vanem vend otsustas mind kiusata, jõudis ette ja haaras pudeli. Pudeli kork oli halvasti peale pandud, krahmasin pudeli ta käest ja sumasin sortsu vastu venna sääri. Kus oli kisa. Koju minnes kartsin ikka küll, et nüüd saan keretäie, aga pääsesin.

Lõhnaseebid tulid hiljem, šampoonid vast 1960.ndate lõpus ja dušigeelid hiljemgi. Veel 1990ndatel, kui šampoone oli raske kätte saada, hoidis ema seda peapesuvahendit naiste-tüdrukute jaoks, meestel vähe juukseid, nendele kõlbab majapidamisseep küll. Šampoonidega on meil peres natuke segadust ka olnud Kui olin juba linnakoolis ametit õppimas ja sealt siis juustetoonimis šampooni osta sain, Silva oli selle nimi, väikeses tuubis, kasutasin seda saunas juuste heledamaks toonimisel. Aga oh õnnetust, sel ajal olid ka tavalised šampoonid sellistes tuubides. Isa pani aga pihutäie seda Silvat pähe ja hakkas pesema, vesi kausis muutus punaseks. No nüüd polnud tal enam aega suuremaid saunamõnusi nautida, kuna arvas, et värvis oma juuksed punaseks. Tuppa tulles oli hirmus vihane ja käskis vaadata, mis värvi need vähesed hõredaks jäänud karvad seal peas on. Õnneks muutusi ei olnud. Teine äpardus šampooniga oli siis, kui isa kirpudevastast koerašampooni kasutas. Meil oli väike krants, keda saunapäevale järgneval päeval vanni pandi, kasutati ka šampooni. Aga ega see koera pesemisvahend teinud siis ka midagi halba. Muidugi olid naised süüdi, oli vaja siis sauna aknale seda jätta.

Meie enda sauna ehitas isa 1969-1970, sai kolhoosimetsast palgid, ladus ülesse. Meie, ema ja nooremad lapsed, käisime metsast sammalt korjamas, tukkisime (toppisime) kuivatatud sambla seinapalkide vahele. Ise meisterdas ta saunaahju, ikka oma isa sauna eeskujul, kuid nüüd tuli ka korsten. Suits ei lähe enam seina sisse tehtud augu kaudu välja, vaid korstna ja ukse kaudu. Pada ei ripu enam konksuga lae all, vaid asub üheaugulise pliidiraua peal. Põhimõtteliselt on ikkagi suitsusaun, mida tuleb üle kolme tunni kütta. Saunal eesruum-riietusruum, siis pesemisruum, kus lava. Parrel ripuvad saunarätid, nii nagu vanaski saunas. Algul oli isa kategooriliselt elektri vastu, ütles, et see pole siis enam mingi saun. Ikka küünal oli nii mõnigi hea aasta valguse andjaks. Aga tuli aeg, kui ka elekter sauna pandi, võttis aega, mis võttis.

Saunapäeval käis isa alati poes ja tõi sealt joogipoolist. Lapselapsed said limonaadi, endale siis ka midagi, aga kangemat kraami, mida siis koos teiste meessaunalistega manustati. Isa ütles alati saunast tulles, et tunne selline nagu oleks just sündinud. See vist ongi saunas käimise mõte.

Mu ema õpetas minu noorema poja sauna kütma, temal nüüd veel omad nipid juurde õpitud. Piinlik tunnistada, et ise kütan sauna paberile kirja pandud õpetuse järgi, ikka mitu tundi ahi köeb, millal söed paja alla tõmmata, kui kaua sauna uks lahti hoida, et suits välja läheks, millal leilitada, siiber kinni jne. Aga ära olen kütnud, kui vaja. Viiskümmend aastat kestnud saunaahi lagunes eelmisel aastal, poeg ladus selle uuesti üles ja ikka oma vanaisa ja vanavanaisa ahju eeskujul. Järjepidevus kestab.