Tulin Tartu ülikooli 1994. aasta sügisel. See oli toonane Taagepera sotsiaalteaduskond. Hiljem, alles 3. kursusel toimus spetsialiseerumine ja mina läksin politoloogia suuna peale, aga algul tulin lihtsalt õppima sotsiaalteadusi. Ma ei ole üks neid inimesi, kellel on kutsumus maast madalast selge olnud. Mul oli keskkooli lõpus ikka suur mõtlemine – kas inglise filoloogia? Ma mäletan, üks minu tollane, Rapla 1. Keskkooli õpetaja ütles, et inglise keele saab tänapäeva maailmas niigi selgeks, selleks pole vaja filoloogiks minna õppima. Ja tegelikult ikka kuidagi sinna Raplasse jõudis info Taagepera teaduskonna kohta, et see on kuidagi innovaatiline, uudne ja teistmoodi, läänelik. Ja tagantjärgi on isegi huvitav mõtelda, et kuidas tollal see info liikus, polnud ju nii, et kõik info on netis olemas ja mine aga ning vaata. Ja see ongi ehk üks kõige suuremaid erinevusi toonase ja tänase aja vahel, et kuidas kõik info on olemas – mis iganes plaan sul tekib ja kuhu iganes maailma ülikooli tahad minna õppima, siis lööd kogu selle info lihtsalt lahti.
Ja siis ma tulin 1994. aasta kevadel või varasuvel Tartusse sisseastumiseksameid tegema. Tartu oli minu jaoks suhteliselt võõras koht. Mul küll oli vanaonu elanud kusagil Tartu äärelinnas, aga ma tegelikult Tartu kesklinna ikka väga hästi ei tundnud. Mul oli ühe Rapla tüdruku ühikatoa võti, ta oli mul lubanud eksamite ajal peatuda oma ühikatoas. Mäletan, et esimene käik Narva maantee tornühiselamusse oli tegelikult šokk, sest kui ma läksin selle võtmega sinna 8. korrusele, keerasin toaukse lahti, siis astusin pahkluuni vette. Selgus, et üleval korrusel oli olnud uputus. Tänased tudengid ei suuda ette kujutadagi, millised need ühikad nägid välja aastal 1994. Ühikad olid täiesti lagunenud ja räämas, lambipirnid ei põlenud ja kui sa öösel kusagilt tulid, siis pidid käsipidi kobama, et kus sa oma boksi üles leiad. Ja kui ma tookord läksin korrus kõrgemale uputuse põhjust vaatama, siis leidsin sealt räämas duššinurga, kus oli nabani kuhi pesemata nõusid – ju oli mingil hetkel vesi ära olnud, kraanid aga lahti olnud ning siis vesi tagasi tulnud. Ja kõigele sellele oli vesi selga jooksnud ja veel ohjeldamatult läbi dušširuumi põranda alumisele korrusele. Nii et minu esimene saabumine Tartu üliõpilaskeskkonda algas lapi ja kühvliga, et kuidagi teha elatavaks see tuba, kus ma pidin siis olema. Aga sellest hoolimata on mul väga võimsad mälestused juba sellest esimesest eksamisessioonist Tartus, sai istutud seal Emajõe ääres pajude vahel ja õpitud. Ma mäletan ühte õhtut, kus oli tohutult suur äike Tartu linna kohal ja sealt Narva tornist oli niivõrd suurepärane vaade, kuidas kõik need välgud sähvisid ja kõuepilved särisesid.
Aga kui need eksamid kõik korda läksid ja mind vastu võeti, siis tudengielu oli muidugi väga-väga tore. Ma ei oskagi ju tegelikult ise hinnata, kas meie teaduskonnas oli see kuidagi teistmoodi, aga selge see, et see Taagepera sotsiaalteaduskond ei olnud tavaline teaduskond. Taagepera poliitika oli olnud see, et põhimõtteliselt kõik vanad õppejõud lahti lasta. Või nagu ta ise ütleb, et ta andis vanadele õppejõududele võimaluse kõigepealt läbida loengukursus Lääne õppejõu käe all, siis võis ta teda assisteerida ja kui oli soov see kadalipp läbi teha, siis võis ta uuesti jõuda selleni, et selles uues teaduskonnas õpetada. Meie erialal oli see põhjus ikka väga selge, sest sotsiaalteadustes, eriti politoloogias, selle nõuka ajast pärit marksismi-leninismi ja dialektilise materialismiga ei ole mitte midagi peale hakata. Seda teaduskonda iseloomustas tõepoolest väga järsk pööre, selge uue lehekülje keeramine ja vanast lahti ütlemine. Ma arvan, et just selline radikaalne poliitika on üks põhjus, miks Tartu ülikooli politoloogia ja laiemalt sotsiaalteadused hiljem nii edukad on olnud. Näiteks aastal 2004 tehti üks võrdlev üleeuroopaline uurimus ja selgus, et Tartu Ülikooli politoloogiaosakond oli Kesk-Euroopa Ülikooli järel teisel kohal, nö avalikest rahadest rahastatud politoloogiaosakondadest. Ja see pilt ei ole laiemas Ida-Euroopa kontekstis üldse tüüpiline, sellepärast, et mis mitmel pool mujal juhtus, on ikka see, et samad vanad professorid tegid ikka teadust edasi nii nagu nad sotsialismi ajal olid teinud ja tihtipeale blokeerisid värsket verd, asjade teisti tegemist. Nii et meil oli tõesti väga palju välisõppejõude, selleks et neid siia saada, kasutati sidemeid väliseestlaste hulgas, olid isegi Economics`is või Foreign Affairs`s kuulutused, et otsitakse õppejõude. Sealhulgas oli väga meeldejäävaid isiksusi, mul on eriti meeles üks ameeriklasest professor Langworthy, kelle käe all ma kaks semestrit õppisin sotsiaalteooriat ja hiljem olid juba igasugused abiprogrammid, Eurofaculty, Tempus programm jne Aga põhimõtteliselt võib öelda, et kui ma läksin päriselt välismaale õppima aastal 1996, see oli minu jaoks 3. kursus, kui sain Sorose stipendiumi ja läksin õppima Ameerika Ühendriikidesse Arizona osariiki, siis minu jaoks tegelikult olulist kvalitatiivset muutust ei olnud – kõik see, nagu mind oli õpetatud Tartus ülikoolis kahe aasta jooksul Taagepera teaduskonnas, oli vägagi olemuslikult sarnane sellele, kuidas õpe käis selles Ameerika ülikoolis, kuhu ma sattusin. Nii et mingisugust šokki tegelikult ei olnud.
Taagepera teaduskonnas oli kahtlemata väga vahva sotsiaalne pool. Meid oli ühel kursusel umbes 50 inimest ja enne meid oli ka paar aastakäiku juba võetud. Oli hästi ettevõtlik, lahe ja leidlik kamp. Toimusid igasugused pidustused, näiteks suurejooneline rebaste ristimine, mille käigus kopsati kõigile pähe Rein Taagepera teosega „Maroko naised“ ja Rein ise oli ka väga vahva. Mul on meeles, et see oli kas esimesel kursusel või teise kursuse esimesel poolel, kui meie kursusele oli jõudnud korporatsioonidesse ja seltsidesse astumise laine ja Rein vist natuke muretses sellepärast, et kui palju me joome. Mäletan seda, et ühel hetkel tegi ta enda juures veiniõhtu, kutsus meid kõiki külla, pakkus veini ja viinamarju, kultuurelt, lasi kõigil suhelda, aga rääkis ka ise juttu. Selle juhtmõte oli see, et igaüks võib juua nii palju kui ta tahab, aga ka nii vähe, kui ta tahab – ühesõnaga, ei maksa kedagi sotsiaalselt survestada joom. Nii et ma loodan, et päris maha visatud see õpetus meie peal ei olnud. Reinu iseloomustas just sellina hästi vaba ja muhe suhtlemine, ta kindlasti ei ole selline distantseerunud kauge. Algusaastatel toimusid meie loengud põhiliselt Tähe õppehoones, see oli aastail 1994-95 veel väga-väga külm ja kütmata – talvel tihti istusime mantlid seljas ja sõrmkindad käes ning kribasime konspekte kirjutada. See pilt, mis mul ikka silmi ette tuleb, on Rein ruudulises särgis Tähe õppehoone sööklas. Ta oli meile öelnud, et tema poole võib pöörduda sõnadega “onu Rein“ ja kui ta peaks üksinda sööma sööklas, siis olgu me ikka julged ja tulgu tema lauda istuma ja juttu rääkima.
Seda teaduskonda iseloomustas veel see, et ta andis laiapõhjalise hariduse. Selle mõte ei olnud lükata 18-19-aastaseid noori süvitsi spetsialiseeruma, vaid eesmärk oli pakkuda laiapõhjalist kaasaegset sotsiaalteaduslikku haridust. Meie algses õppekavas oli lihtsalt 10 kohustuslikku kursust ja need kõik olid mahukad baaskursused, näiteks sotsioloogia, politoloogia, avalik haldus, kvantitatiivsed meetodid, kvalitatiivsed meetodid, statistika, mikromajandus, makromajandus ja sellega nagu kohustuslik osa piirduski. Edasi oli kõik oma valik ja minu arust tollases kontekstis oli see tudengi tohutu usaldamine, et meil on justkui endil kapatsiteeti otsustada, et mis meile hea on.
Seejärel tuli ümberkorralduste aeg, mis langes suuresti sellega kokku, kui ma esimest korda Ameerikasse läksin. Ma täpselt ei tea, kuidas tudeng seda tajus, aga kõrgemal tasandil käis mingi õppekavade korrastamine, struktureerimine ja niisugusel kujul eraldi Taagepera teaduskond ei saanud enam eksisteerida, tehti laiem ülikooli sotsiaalteaduskond ja tudengitel tuli ka endale valida eriala. Kui ma Ameerikast tagasi tulin, tuli spetsialiseeruda ja otsustada. Nendest valikutest, mis olid, tundus politoloogia minu jaoks kõige põnevam.
Minu haridustee läks edasi nii, et pärast ühte Ameerika-aastat (3. kursus) tulin tagasi Tartusse, läbisin siin 4. kursuse, lõpetasin bakalaureuse ja läksin magistrantuuri õppima uuesti USAsse. Kuna olin seal aasta olnud ja olin sealse keskkonnaga tuttavaks saanud ja ka sealsetel professoritel oli minust mingisugune pilt tekkinud ning mulle kirjutati häid soovituskirju. Jäin USAsse ka doktorantuuriks. Kui nüüd tagasi vaadata, siis eks ta mõnes mõttes oli ka võib-olla, kas just paratamatu, aga üsna loogiline asjade käik, kuna politoloogia doktoriõpe oli Eestis tollal väga noor asi. See oli aastal 2000, kui Tartus alustati politoloogia doktoriõppe programmiga ning see võttis õige mitu head aastat aega, et asi päriselt hoo sisse saaks. Täna, aastal 2018, võin öelda, et meie programm on päris tulemuslik, meil on mitmeid kaitsmisi aastas, aga algusaastatel see kindlasti nii ei olnud. Jah, midagi ei ole teha, sellel tasemel sain ma kindlasti parema hariduse USAst, arvestades toonast konteksti.
Võrreldes 1990ndatega on tohutult muutunud ülikooli tugistruktuurid. Tudengina me puutusime kokku õppekorraldusspetsialistidega. Eks see töö toona oli ka kõik palju rohkem põlve otsas nokitsemine, selliseid infosüsteeme ja vahendeid, nagu tänapäeval, ju ei olnud. Mul oli põgusalt asja ülikooli personaliosakonda või rahandusosakonda, kui ma olin kas 2. või 4. kursusel ja mäletan, et toona veel oli sellist tunnetust, et ametnikud on ebasõbralikud – kui sa midagi ei oska, viskavad sulle mingisuguse vormi ette ja sa jääd mõtlema, et kuidas ma peaks selle täitma, kas võin kaastudengi vormi pealt vaadata, et kuidas see peaks olema tehtud ja siis visatakse sulle midagi ninakat. Nii et tudeng või tavainimene sisenes vastavatesse kabinettidesse natuke külg ees, koputades ja vabandades, et ega ma kedagi ei sega. Nüüd, kus ma olen töötanud ülikoolis juba üle tosina aasta, siis tõesti, selles osas on ülikooli organisatsioonikultuur täiesti muutunud, tugistruktuurid ikkagi teenivad nii akadeemilist personali kui tudengit ja suhtumine on alati väga sõbralik ja professionaalne. Tänapäeval on pigem nii, et kui ma suhtlen kolleegidega näiteks Inglismaa ülikoolidest, siis ma kuulen kuivõrd keeruline, tsentraliseeritud ja bürokraatlik on nende asjaajamine, kasvõi selleks, et lähetusse minna. Ja see, mis meil, tundub ikka hästi inimsõbralik ja mõnus.
Esimesel kursusel ja suure osa teisest kursusest elasin ma veelgi viletsamas ühik kui tornid, Narva mnt 89. Veidral moel, sellel ühikal olid ka oma eelised sellel kõige viletsamal ajal, kui tornid olid räämas ja seal ei olnud isegi elektripirne laes, siis Narva 89 peeti ohutumaks – seal on üks sirge koridor, kus on kõik näha, keegi ei saa kusagil boksi sees kellegi ukse taga muukida. Aga sealt on tegelikult markantseid lugusid meenutada küll. Näiteks oli niimoodi, et Narva 89 ei olnud sooja vett igal korrusel asetsevates pesuruumides. Ühel hetkel tuli uudis, et nüüd on võimalus torudesse keerata soe vesi ja millegipärast küsiti ühikaelanike arvamust. Me mõtlesime, et väga tore. Kui torudes sooja vette ei olnud, siis oli seal keldrikorrusel asuvates dušširuumides boilerisüsteem. Kui ühika elanik tahtis dušši alla minna, siis ta võttis oma seebikarbi ja asjakesed kaasa, läks plätud jalas alla, seal pimedas keldrikoridoris olid toolid seina ääres, siis istus seal, pisikese lambi valgel luges oma konspekti või kudus sukka ja ootas kuni jõuab kätte tema järjekord ning võimalus dušši alla minna. Pidi veel 2 krooni maksma, seal oli mingi tädike, kes reguleeris asja. Ja siis kõik mõtlesid, et kui soe vesi sisse pannnakse, siis on all kogu aeg soe vesi, sest boilerisüsteemis oli soe vesi vaid teatud kellaaegadel õhtul. Kuid vanemad ühikaelanikud teadsid kohe, et see on kahtlane värk. Ja siis selgus, et oligi väga kahtlane värk, sest siis kujunes selline olukord, et all keldris, kus olid ühised dušširuumid, mille uks on põhimõtteliselt avatud, hakkasid mingisugused perverdid käima ühika dušširuumides tüdrukuid kimbutamas. Ja asi oli ikka täitsa tõsine. Seal oli nii, et oli eesruum ja pesemisruum ning mõlema ruumi tuled käisid sellest eesruumist. Minu endaga ei juhtunud, aga ma tean, et tüdruk oli dušši all, korraga klõps, läheb kõik pimedaks, mingisugune kisa ja sagin. Ma tean, et mingil perioodil tüdrukud käisid kööginugadega dušši all või siis olid oma turvamehed kaasas dušši ukse taga. Ma mäletan, et ma olen ka ise istunud oma ühikatoas ja kuulnud tohutut jooksmist ja madinat, kus siis pool ühikat ajas mingit perverti taga. Mäletan, et siis otsiti lahendusi. Üks lahendus oli, et vahetame meese ja naiste dušširuumid ära ja siis vahetame need jälle ära. Kuid info ei liikunud hästi ja lõpuks keegi enam ei teadnud, milline ruum on meestele ja milline naistele.
Meie ajal elas toas 2 või 3 inimest. Üüri suurust ma täpselt ei mäleta, erakorteris oli kindlasti kallim. Kuid tollal, aastal 1994, oli Tartus veel vähe kohvikuid ja söögikohti. Olen tagantjärele aru saanud,, millise arengupeetuses Tartu linn oli ja pidi nõuka perioodil kannatama suletud linnana, sest oli ju sõjaväe lennuväli vähem kui 3 km Raekoja platsilt, välismaalased ei võinud tulla või kui said siia, ei tohtinud ööbida või ei võinud minna üle jõe. Tartu oli 1990ndate esimesel poolel veel kõrge sõjaväelise plangu tagant pääsenud linn.
Ühikas igal korrusel oli mingi algeline köök, kus võis olla näiteks neli elektripliiti ja kes ees see mees oma panniga kartuleid praadimas. Lõunaajal sai ikka tihti söödud Tähe sööklas. Tollased tudengid olid vähenõudlikud, mulle on hiljem üks minust paar kursust vanem noormees öelnud, et ta mäletab, et tuli mulle külla ja ma olin küsinud, et kas ta võileiba tahab ja siis olingi teinud talle lihtsalt võileiva. Toonased tudengid, kui käisid nädalavahetusel kodus, siis tulid suurte moonakottidega, seal oli kotlette ja õunakooki ikka terveks nädalaks. Väga tihti sai koduvahet käidud ikka hääletades Raplasse, mitte bussiga. Ega Raplasse lihtne hääletada polnud – Põltsamaani mööda Tallinn-Tartu maanteed ja siis sealt Türi poole , mis pole üldsegi suure liiklusega teed, andis ikka hääletada. Aga heal aastaajal sai kogu aeg niimoodi käidud.
Oli ka stipendium, hiljem oli ka õppelaen. Mina võtsin õppelaenu siis, kui olin aasta Ameerikas ära olnud. Tagantjärele tunduvad need sellised väikesed summad. Kuid siis maksis riik need tagasi neile, kes olid jäänud riigitööle.
Kui läksin tagasi Ameerikasse, ei olnud mul enam Sorose stipendium, vaid ülikool ise käis välja sellise võimaluste paketi, et ma sain õppeassistendiks – tööd ei olnud väga palju, samas aga jälle sain mingit tasu ja nii sai osa õppemaksu kustutatud ja sai vist isegi tasuta tervisekindlustuse ja lisaks sain Arizona ülikooli stipendiumi.
Tollal taheti ikka väga välismaale ja võimalused olid harvad ning neid konkursse jm kasutati hoolega. Selleks, et saada Arizonasse õppima, olid intervjuud ning pärast kui ma magistrantuuri läksin, tuli teha GRE testi, mis kestab 6 või 7 tundi. Seda testi tegin ma paberil Tallinnas. Kõik tegid tollal keeleteste TOEFL jne. Kõik see on tänapäeval arvutipõhine, kuid siis tuli ise kohale minna. Kohati ma tajun seda põlvkondade erinevust. Tänastel tudengitel on kõik teed lahti, Erasmus programmid jm võimalused välismaal õppida. Paljud neist ongi juba tohutult palju reisinud, veedavad koolivaheaja Bali saarel. Tollal käidi palju häälega Euroopas, mina ise ei ole käinud. Käidi 1990ndate esimesel poolel Taize kloostris Prantsusmaal, see oli odav võimalus Euroopasse saada. Need olid tihtipeale koguduste poolt organiseeritud. Sõideti Eestist Prantsusmaale nii, et ööbiti bussis ja igal hommikul ärgati erinevas linnas, päev otsa vaadati linna, nähti ära Berliin ja Pariis. Tagasi tulles seisti Leedu-Poola piiril kaks ööpäeva, söödi viimaseid leivapalukesi või siis eespeatunud veoauto pealt kaubeldi endale õunajublakaid.
Mina astusin Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, aga alles 4. tudengiaastal, kui olin USAst tagasi. Ma olin varem ka käinud mõne teise organisatsiooni külalisõhtul, aga kokkuvõttes selts võlus oma vabama suhtumisega. Seal ei olnud võib-olla ka nii tugevat hierarhiat, vanad olijad versus rebased. Ma olin ikka juba 4. kursuse tudeng. Kuid see on ikkagi sõpruskond, mis on eluks ajaks jäänud ja võimalus organisatsiooni tegemistes kaasa teha nüüd ka.
Tollased tudengid riietusid nii, nagu igaüks tahtis, kuid ikkagi mõistlikult mugavalt. Mingit liigset formaalsust kindlasti ei olnud. Ka meie õppejõud riietusid üsna vabalt, Taagepera oli tihti teksaste ja ruudulise särgiga.
Käidi ka tööl, kuid see tuli rohkem 3.-4. kursusel, pigem 1.-2. kursusel olime me kõik ikkagi põhiaja tudengid. See andis tudengielule mõnusa vabaduse. Kui vanade aegade ja nõuka aja suhtes mingist otsast üldse nostalgiline olla, siis võib-olla sellest otsast, et kohati tundus, et inimestel oli rohkem aega inimene olla. Tollal ei olnud nii palju võimalusi ja siis ei olnud sellist rattas jooksmist, ei olnud tunnet, et peaks esimesest päevast alates CVd ehitama või pappi kokku ajama. Inimestel oli natukene rohkem aega ka loominguliseks eneseväljenduseks – kui oli mingi suuremat sorti kursusepidu, siis alati leidus neid inimesi, kes valmistasid ette, tegid näidendeid, ülesastumisi, omatehtud filme. Oldi lihtsalt vabamad. Esimese kursuse kevadel , kui maikuus olid ilusad ilmad, siis tegime suure kambaga linna peal mingit pulli ja lõpuks kõik ujusid ülikooli raamatukogu ees purskkaevus. Hoolimata viletsast olmest ja kulunud ning katkisest infrastruktuurist vaimuelu, sotsiaalne elu kui ka hobielu toimis. Sai käidud mingis taiji trennis peahoone läheduses asuvas ülikooli spordihoones. Seal olid remontimata saalid ja eriti õudsed olid need dušširuumid, täiesti räämas ja sealt tuli ainult külma vett- aga see oli tolle aja normaalsus, sa pesedki ennast külma veega, mis seal viriseda.
Enamus meie kursusest jõudis lõpuni, kuigi oli ka väljalangejaid. Meid jagati kolmeks haruks – sotsioloogia, politoloogia, avalik haldus – ja eks mitmed läksid ka magistrantuuri ja ka välismaale magistrantuuri. 1990ndate lõpuks oli neid võimalusi juba rohkem, pigem võib-olla bakalaureuse ajal välismaale saada oli suurem haruldus.
Tähe õppehoones esimesel korrusel oli üks ruum, kus olid reas 286 või 386 arvutid, sellised algelised kastid. Sellel ajal, 1. või 2. kursusel paljudel meist võis see meiliaadress ju olla, kuid keegi sinna väga palju ei kirjutanud. Kuid popp oli vahetunnil minna sinna arvutiruumi ja logida sisse jututuppa ning vaadata, mis seal jututoas räägitakse. Tudengitel oma arvuteid ei olnud ja kui hakati nõudma, et kirjalikud tööd peavad olema välja prinditud, siis tuli seda teha kusagil ülikooli arvutiklassis. Esimesel kursusel oli see seis isegi nii vilets, et ühe oma esimese pikema referaadi rahvusvahelistest organisatsioonidest printisin välja ühe kursusekaaslase ema töö juures mingisugusel punktprinteril kohutava viletsa kvaliteediga, peaaegu loetamatu tahmaga mingisugusel pikal paberil, mille võis rulli keerata nagu paavsti bulla. Kuid vaatasime ise ka, et see on ikka nutune lahendus ja siis vist läksid olud ka paremaks ja hiljem sai raha eest arvutiklassis printida. Tol ajal Ameerikas oli kindlasti rohkem vajalikku andmetöötlustarkvara, kuigi toonased 1998. aasta lahendused tagantjärele tunduvad ikkagi sellised primitiivsed.
Mäletan ülikooli algusaastatest, et loomulikult mobiiltelefoni ei olnud, olid need Eesti Telefoni kõnekaardid ja masinad, rahakoti vahel oli kõnekaart, kus äkki isegi 20 krooni eest rääkimise aega peal. Koju helistamine oli oluline asi, aega-ajalt anti vanematele ikka märku, et elus oled. Minu ülikooli algaastatel oli elus ikka see süsteem, et kui sa kedagi näha tahtsid, pidid külla minema. Võiski tulla mõni, kes sind näha tahtis, ükskõik mis aeg ühikatoa uksele koputada ja siis sa võtsid selle aja, et suhelda. Narva 89 ühikas oli uksest sisenedes parema suur ruum, mis toona oli selline, ma ütleks baar. Seal ilmselt oli mingi prae söömise võimalus ka, aga meil oli seal lihtsalt tohutult palju alkoholi. Ma ei tea, kas tänapäeval on mõeldav, et ühikas on nii palju alkoholi. Ja tegelikult ikka sellist padujoomist oli ka. Ma mäletan, et ma olin kas 1. või 2. kursusel, kui tulin loengust ühikasse ja fuajees küünal põles – üks noormees oli ära surnud liigjoomise tagajärjel.
Tartu linn oli ka teistmoodi selles osas, et näiteks Ülejõe pargis tegutses 1990ndate alguses perverte – kes oli kohanud seal liputajat ja kellele oli raha pakutud ja kellelt ühte või teist tahetud. Ameerikas olid mul olnud mõned väga sportlikud sõbrad ja ma hakkasin ise ka rohkem jooksmas käima ning kui ma pärast ka siin Tartus lihtsalt kusagil linna vahel tervisejooksu harrastasin, siis oli palju rohkem kui tänapäeval sellist kommenteerimist. Rääkimata seda, et Arizona ülikoolis oli suurepärane tudengite spordikeskus heade jõusaalidega ja siis kui ma tulin 1997 Tartusse tagasi ja tahtsin siin ka jõusaali minna, siis see oli lausa erioperatsioon, et kuidas see jõusaali personal pidi naiste riietusruumi, mida tavaliselt mehed kasutasid, ühele naisterahvale vabastama.
Ma arvan, et paljudel minu põlvkonna tudengitel oli väga tugev motivatsioon. Me tulime sellest vaesest ja viletsast postkommunistlikust Ida-Euroopast ja isegi kui ei olnud väga selget visiooni, et kelleks tahad saada, siis arusaam oli selline, et tööd peab tegema, hästi peab õppima, sest see annab võimalusi ja võimalused tihti olid seotud sellega, et välismaale tuleb minna, ja haridus tuleb saada. Ameerikas küsiti minult tihti, või õigemini justkui eeldati, et ma peaks tahtma sinna jääda, et see oli nende arvates loogiline valik. Aga mul ei olnud tegelikult Ameerikas elades või õppides kunagi sellist plaani, et ma peaks sinna jääma. Ka juba doktorantuuri ajal, kui ma olin juba aastaid ja aastaid seal olnud, täisfunktsionaalne sealses keskkonnas, siis kogu aeg oli mul see mõte, et tagasi tulla ja ma pidin seda korduvalt põhjendama. Tundus, et tihti läänlased panevad kogu Ida-Euroopa ühte patta ja eeldavad, et see seis ja olukord on igal pool sarnane. Aga ma arvan, mis tagasi mind tõi – Eesti on mu kodu, midagi teha ei ole – oli selgelt positiivne Eesti arengudünaamika, sa kogu aeg näed, et asjad lähevad paremaks. Ilmselt ka see tunne, et kui ma oleks sinna Ameerikasse jäänud, siis ma oleksin põhimõtteliselt täiesti asendatav, kui ma töötaksin kusagil tavalises Ameerika ülikoolis, aga Eestis on lihtsam tunda ennast olulisena.