Kui sa tahad kurta, siis kurda seinale. Ma olen leppinud sellega, et ilmselt kauaks mind ei ole. Ma ei saa seda oma omastele öelda, sest mul ei ole diagnoosi. Omastest on kahju.

Hetkel on seis nii, et töövõimet enam ei ole, seisan vaevu püsti. Valud on olnud pidevad viimased 2 aastat, süüa suurt ei saa, hakkab väga valutama, neelamisraskused. Kuna töötasin vähe ja oma firmana, siis haigekassat maksta ei saanud. Mul ei ole seda ja nii ei saa ka teha mingeid uuringuid. Töötukassa mind arvele ei võta kuna mul on oma firma. Mul ei ole jõudu enam kirjutada ametkondadele kirju ja saada eitavaid vastuseid. Seadused on nii nagu nad on ja sealjuures jääb märkamata inimene. Keegi ei usu mind ja nii ei ole ka millestki rääkida – et ma olen haige jne. Saan öelda vaid, et olen jõuetu ega jaksa midagi teha, kõhuvalu, hingeldus jne.

Muidugi joon taimi ja need aitavad mul päeva üle elada. Muidugi teen positiivsuse meditasioone ja muremõtteid ei lase ligi, sest mingist ajast on ka teatav rahu saabunud. Nemad mind aidata ei saa ja ma ei taha ka tõesti mingeid solgutamisi ja uuringuid enam aga omastel oleks ikkagi õigus teada – neist on kahju. Püüan teha vaprat nägu ja ma ei ole üldse pahane, et keegi ei näe, mis minuga toimub. Mingil ajal inimene läheb siit ilmast, siis kui ta on selleks valmis. Kahju on, et alati on üks stsenaarium. Kui omaksed saavad teada, siis hakkab see imearstide ja imeravimite …. püüan olla ikkagi positiivne.