Olin Valga KEK-i rahvakunstiansambli „Torupill“ liige, mida juhendas Johannes Taul. Meil toimusid 2 korda nädalas orkestriproovid. Peale selle oli meil vähemalt 2 korda nädalas esinemised üle Eesti.
1979.a. oli paaril korral nii, et sõitsime orkestriga Tõrvast Tallinna ja tagasi ning esinemisel esitasime ainult ühe loo. Tegelikult oli see suur au, et meid pealinna kutsuti esinema. 1980.a. olümpiapurjeregati ajal olime kindel kollektiiv regati taidlusprogrammis esinema.
Meie 10-ne liikmelises peres oli 5 õpetajat: Johannes Taul, Eha Illison, Saima Kübarsepp, Jaan Kauber ja mina Malle Ranne-Pütsep-Saar. Ise ma peale ainetundide ja kasvatajatöö andsin ühiskondlikus korras tüdrukutele 2 korda nädalas võrkpallitreeninguid ning jooksime nendega Boccardi ürgorus. Eha Illison oli Tõrva Keskkooli ja Jaan Kauber Riidaja 8-kl. Kooli võimlemisõpetajad. Nii, et õpetajad on maa sool!
Olümpiaregati proovid Pirita Purjekeskuses toimusid range valve all. Proovile saime minna läbi kontrollvärava. Kui sul oli rinnas hõbesõlg, taskus metallraha või Johannes ja Ants Taul pidid panema enne puldi-le oma kährikunahast torupillid, sest ka kährikute silmad hakkasid kontrollväravas piiksuma nagu metallesemed. Kui oli meil esinemispaus, siis pidime istuma kindlas ruumis. Suitsetajatel oli palju probleeme.
Avatseremoonia ajaks olid esinemiskoha hallid seinad puidust varb-seintega kaetud ja nende külge oli kinnitatud rohelised kadakaoksad ning tulipunased roosid. Põrandal oli tumepunane pikk lai vaip.
Avatseremoonia möödus suurepäraselt, sest esinemised, kätlemised ja liikumine oli mitmeid kordi läbi mängitud kindla stopperi pilgu all.
Huvitav oli see, et esinemisel oli järjepidevus: Johannes ja poeg Ants Taul. Minul, Malle Ranne-Pütsep-Saar, esinesin ise ja poeg Urmo Pütsep mängis Vabariiklikus Koolinoorte Puhkpilliorkestris klarnetit. Ka laste kollektiivide suhtes olid ranged reeglid. Näiteks noored puhkpillimängijad tegid proove Pärnumaal Uulus. Räägiti igasugustest koledustest, mis võib toimuda. Arvati, et nii saab noori kaitsta. Õnneks kõik laabus.
Eha Illison esines ise, tütar Katrin tantsis naistantsurühmas „Kullaketrajad“ ning ta sugulane Vaiko Vooremaa kandis olümpiatule Pirita Purjekeskusesse ja süütas olümpiapurjeregati tule.
See oli ülev hetk. Algul oli vaikus. Seejärel hakati käsi plaksutama ja keevalised itaallased, kreeklased ja hispaanlased hüüdsid :“Hurraa!“
Malle Ranne-Pütsep-Saar
endine Eesti Spordimuuseumi teadur raamatu- ja fotokogus.

Kärknas, 16.07.2020.a.