Paljude aastate jooksul on mul laulu- ja tantsupidudel olnud mitmeid rolle: olen olnud tantsija, laulja ja kõige rohkem lauljate-tantsijate saatja-õpetaja.
Aasta siis oli 1977 ja mina 6. klassi lõpetanud nääpsuke tüdruk. Terve kooliaasta jooksul õppisime tantse, et saada peole. Kas see just minu soov oli, ei mäleta. Pigem mitte, sest usun, et koolist sain käsu tantsida. Tantsisin. Siis tuli käsk minna peole. Läksin. Mind hirmutas toona igasugune pikalt kodust eemal olemine.
Aga mul oli partner ja temaga me siis Toompea külje all harjutusväljakul koolis õpitut esitasime ja harjutasime liikumist, et mustreid moodustada. Igal rühmal oli harjutusväljakul oma koht, mis oli tähistatud plekist püstasendis ketastega. Huvitav, kes küll sellise lahenduse välja mõtles või kas see inimene üldse mõtles. Paar päeva harjutanud, keerutasime partneriga koos plekk-ketta suunas ja siis sellele otsa. Mul oli ilmselt seelikuke seljas ja sokid jalas ja nende rõivaesemete vahel paljad lapsesääred. Ühel hetkel olid sokid verised. Mul on mälestuseks umbes 10 cm haavaarmi, mis on mu jalal tänaseni.
Tantsud tantsitud, saime pärast rongkäiku osa laulupeost. Mina, mõneteistaastane maalaps, polnud eales näinud mustanahalist inimest. Just lauluväljakul oli minu jaoks esimene selline kohtumine: kust ta tuli ja miks ta seal lauluväljakul oli, ma ei tea. Aga ju see Aafrika riikide „aitamise“ poliitika tõi mõne meremeheks õppija eestlaste peole. Kõndisime tantsukaaslasega temast mitu korda mööda, hinges vaid üks suur soov: kui saaks korrakski katsuda selle mehe juukseid. Need olid täiesti teistsugused kui eestlastest tüdrukutirtsudel. Unistus ei täitunud, tänagi on sama seis.
Minu tantsijakarjäär sai selle peoga läbi, vaevalt küll selle vigastuse pärast. Mu peolise tee jätkus lihtsalt laulukaare all.
Laulukaare all 1982. aastal vigastusi ei tulnud. Meeles on lõputu ronimine kaare alla ja tagasi, siis veel kümneid kordi kaare alla ja tagasi. Kindlatel kellaaegadel pidime aga minema pikkade laudade taha sööma rammusat suppi. Rammusus tuli rasvast. Mina olin selleks ajaks aga neiu, kes valis toitu. Rasvane kapsasupp mu lemmiktoitude menüüsse ei kuulunud. Aga kuidagi ma ikka söönuks sain. Lõputult võisin aga süüa šokolaadijäätist, seda glasuurita. Süüa tuli kiiresti, sest ilmad olid palavad ja jäätis sulas kui mullune lumi.
Laulsin siis kooli naiskooris 3. häält. Mulle meeldisid minu häälerühma partiid lauludes „Sireli, kas mul õnne?“ ja „Päikene, see päeva perenaine“. Ka ühendkooride „Koolikella“ partii on mull siiani meeles. Vaatasin selle peo repertuaari. Ma ei mäletanud, et pärast „Mu isamaa on minu arm“ esitamist tuli laulda „Maailma demokraatliku noorsoo hümni“, aga „Mu isamaa…“ ja „Koit“ on igaveseks meeles. Eks see pisike faktike näitab, millised laulud tähtsad olid, on ja jäävadki tähtsaks.
Vaatasin täna hommikul laulu- ja tantsupidude 150. aastapäevale pühendatud ERR-i saadet. „Lenin, inimene suur ja üllas…“ olen minagi laulnud, lisaks võidupüha laulu, ka seda, et meile jääks päike, selge taevas, ema. Eks need viimased peavadki igal inimesel olema, kui aga laulul poleks poliitilist maiku man. Aga saadet vaadates tuli klomp kurku ja pisarad silma.
Üks väike kõrvalepõige koolinoorte pidudelt. Aasta oli 2004 ja mina olin koolikoori saatja-õpetaja. Laval olid ühendkoorid ja lauluks Ernesaksa /Byroni „Muusikale“. Mu lapsed olid laval, mina ootasin neid pinkide juures. Kõlas laul, mina laulsin püsti seistes oma pingi juures: selle laulu ajal ei sobi istuda. Äkki kuulsin, et laul tuleb hoopis mu selja tagant. Vaatasin, kes laulab. See oli üks mees, mulle täiesti võõras. Ta sai aru, et ka mina laulan. Me naeratasime, sõnu ei olnudki vaja. Nii seovadki laulupeod eestlased ühte.
Neid lauljate saatmisi on aegade jooksul olnud mitmetel pidudel. Õpetajana olen ma vastutanud ja vastutanud ja suhelnud, lastega koos põrandal maganud, muretsenud, et kõik saaksid ühest kohast teise, lappinud ville, kuivatanud rahvariideid ja teinud tuhandet muud asja.
Oli aasta 2011, pidu, kus ka tantsijad esinesid lauluväljakul. Mina olin tantsijate saatja, minu ja ühe väga asjaliku inimese hoole all olid umbes 5.-6. klassi tantsijad. Küll meil oli tegemist, et selles põrgukuumuses vastu pidada. Harjutasime ju nädala jagu ja iga päev tunde. Meie kõige suuremad probleemid olid ülekuumenemine ja ninaverejooksud. Mitte nii, et natuke, aga ikka suurte klompidena. Ühe lapse verejooks lõppes, teise oma algas. See on meeles mul kui vastutajal.
Kui aga üks õpetaja pole lastega koos neil pidudel olnud, on ta paljust ilma jäänud. Üks pikk-pikk alatasa koolis pahandusi tegev poiss valis välja minu, 160-sentimeetrise õpetaja, kes pidi siduma ta rätikut, kohendama rõivaid, tegelema tema muredega. Ja ta ei teinudki pahandusi, vaid oli sel ajal lihtsalt rahmeldav poiss.
Me seisime raadiotorni juures ja ootasime, et lapsed esitaksid tantsu „Eesti muld ja eesti süda“. Küll see tants meeldis lastele, nendele igapäevaelu sullerdistele, krutskimeestele, preilikestele. Pärast pidu tuli sügisel jälle kool ja kirjandustunnid. Üheks teemaks on alati L. Koidula. Olen valinud välja laulud, mille sõnade autoriks Koidula. Ja siis ka tantsu mullast ja südamest. Aastaid pärast pidu olid neis tundides hõisked „Ma olen seda laulnud!“, „Õpetaja, ma seisin siin, kui me tantsima minekut ootasin ja vaata-vaata, me oleme siin, rahvariiete järgi tundsin ära!“. Neis tundides olid emotsioonid laes. Nüüd pole lastel enam selle tantsu emotsiooni, nüüd on teised laulud-tantsud. Ja mina pole enam saatja ka.
Laulsin kümmekond aastat segakooris, tervislikel põhjustel pidin loobuma. Viimasel aastal ei läinud enam peole, sest minutagi on laulukaare all inimesi, kellele kutsutakse arst. Aga iga peo ajal sätin end terveks päevaks teleri ette, et ükski peohetk kogemata ei jääks, olgugi et teleri vahendusel.
„Kes laululättest joonud on päevil halvul-häil, neid laul on kokku toonud, truuks laulule need jäid,“ kõlab A. Velmeti laulus. Mina olen laululättest joonud ja jään hinges igavesti laulu juurde.