Meie peres on kombeks teha väikseid, aga maitsvaid ja tarbitavaid kingitusi. Kuidagi on see aastatega niimoodi jäänud, mitte et seda oleks alati kokku lepitud. Kõik ju tundub olemas olevat ning tihti on ka sattunud, et vanaemale viiakse näiteks mõni hea raamat niisama lugemiseks, aga kingid jäävad ikka pisikesteks maitsvateks meeldetuletusteks. Teada on kes kingib omatehtud mett, kes omatehtud marjanapsu, kes häid teesid ja kes põnevat kohvi ning kes aasta jooksul tehtud toredate perepiltidega kalendrit. Aga see ei tähenda, et üllatusmomenti ei oleks. Sel aastal ajas eriti naerma küll see kui kingipaki avasin ning mind ootas seal espressokohvikann, mis kange väikse kohvi valmistab. Ise olin teinud abikaasale samast teemast kingi, küll vaid metallist kohvifiltri ja Indoneesia kohvioad, millega filtrikohti joomise maitset majja tuua.