Mu vanaema oli 1980-90ndail Naistekliinikus, tollal Tartu Kliiniline Sünnitusmaja, pakitädi ja sanitar. Ema on seal siiani ämmaemand, isa oli 1990nendail lastehaigla reanimobiilijuht. Olen telefonikasvatusega ja kutsun ema siiani tavaliselt nimepidi, sest emmele helistades tehti varakult selgeks, et siin majas on palju emmesid ja ma pean nime ütlema ikka ka.

Lapsest saati olin suviti tihti Naistekliinikus kaasas. Esimesed mälestused on 1980ndatest, kui haiglahoone oli kapitaalremondis ja sünnitajad Latvia kiirabiautoga Võrru ja Põlvasse viidi. Ma sain ees kaasa sõita. Oi, kuidas mulle meeldis, kui käänulistel teedel südame alt õõnsaks tõmbas. Praegu alles mõtlen vaeste sünnitajate peale.

2. Obs(ervatsiooni) Osakonnas oli ämmaemandate tuba, pesutädi tuba ja osakonnajuhataja kabinet kohe koos. Seal oli alati keegi, kes mul silma peal hoidis. No, eks ma ikka nägin natuke neid näost kaameid närvilisi issisid, keda tagauksest isade tuppa lasti ja ei sammukestki edasi ja seda ka ainult siis, kui koju mindi vist. No titasid nägin ka pampudesse mässitult käru peal rivis, kui mind sööklasse läbi koridori sööma viidi. Aga tädid karjusid kuskil üleval korrusel, nii et väga neid tähele ei pannudki.

1995 ja -96 olin sünnitusjärgses osakonnas paar nädalat sekretäri asendaja. Kõik töö käis veel paberil. Aga juba anti välja isikukoode. Neid pidi sünnitustoa zhurnaali järgi ühest paksust vihikust joonlauaga järge ajades järjest alla joonima ja sünniteatise peale kirjutama. Lisaks tuli sünnituslugudest arstide loetamatut käekirja deshifreerida, et täita statistikablankette ja nn siniseid lehti.

Samal ajal või veidi hiljem renoveeriti 4. korrus ja tehti sinna sakslastest jm annetajate rahadega perepalateid. Mingi hetk (võib-olla mõned aastad hiljem) värviti koridor helesiniseks ja raamvoodite kaitsepiirded seintel tuli ka ära värvida. Minu ema pidi valima värvi ja pakuti siis tumepunast ja potisinist. Aga ma ütlesin et värvigu pigem beebiroosaks ehk sellele punasele kõvasti valget juurde. Algul kõik töötajad ikka tahtsid kärtsu kontrasti aga pärast, kui ikkagi minu soovituse järgi värviti, hakkasid kõik ema kiitma, et ta ikka nii armsa värvikombinatsiooni valis.