ERMERM

Tartu V KK segakoor

Noorte laulu- ja tantsupidu Lisatud: 24.08.2022

Autor: Liina - 1947

Esimesest koolinoorte laulupeost 1962. aastal võttis osa ka Tartu V Keskkooli segakoor, ainus kooli segakoor Tartu linnas tol hetkel. Koori juhatas meie lauluõpetaja ja tuntud puhkpilli orkestrite dirigent Sulev Kald. Olin 8. klassi õpilane. Mul oli au olla esimest aastat selle koori laulja, üks vähestest 8. klassi tüdrukutest, sest paljudel oli sel ajal veel hääl selline, et sobisid pigem lastekoori. Õppisime usinalt laulupeo laule, aga saime
Kaldi-vanalt, nagu me teda omavahel kutsusime, ka riielda, kui asja piisavalt tõsiselt ei võtnud. Ta ei halastanud kellelegi, kui oli vaja teravalt öelda. Isiklikuks just ei läinud, aga tüdrukud said ikka mõne korra kuulda: “Mis te istute nagu kanad õrre peal?!” Ise tungiva pilguga meie ridu silmitsedes. Ajas veidi naerma, aga võtsime end kokku. Ammu enne pidu toimus ka ettelaulmine. Minu mälu järgi oli see Tartu Pedagoolise Kooli Harjutuskoolis Salme tänaval. Kogunenud oli hulk koore. Ei mäleta, mitu laulu pidime esitama, aga seda mäletan, et meid hakkas dirigeerima hoopis Jüri Variste. Asi muutus eriti tõsiseks. Koor võttis end tõesti viimseni kokku ja laulsime end laulupeole. Enne suurt pidu Tallinnas toimus ka Tartu koolinoorte laulupidu. Kuna Tartus rohkem koolide segakoore polnud, laulsime Tamme staadioni tribüünilt rahvale ainsana. See oli vastutusrikas, aga ka kurb moment. Endale jäi kahtlus hinge, kas staadioni murul istuv publik üldse kuulis meid. Võimendust ei olnud, pidime ise end kuuldavaks laulma. Tallinna peost mäletan, et meie ööbimispaigaks oli 1. keskkool tollasel Nooruse tänaval. Selle saalis toimus ka osa proove. Meenub veidi naljakas lugu. Üks klassivend küsis, kui proovipäev lõppenud, kas ma ei tahaks temaga linna peale jalutama minna. Tundsin end veidi meelitatunagi ja olin lahkesti nõus. Läksime kohe Patkuli trepist üles Toompeale ja hakkasime seal minu initsiatiivil tiirutama ühest huvitavast paigast teise. Ühel hetkel avaldas klassivend kartust, kas ma ikka tunnen linna ja kas me pole juba eksinud. Mulle tundus see naljakas, aga tuli välja, et tal oli tõsi taga. Selgus, et ta oli esimest korda elus pealinnas. Kahjuks mälestused rongkäigust ja peost on ähmased. Küllap meil kõik õnnestus. Senini on meeles see tähtis tunne, kui seisime teiste seas laulukaare all ja kuulsad dirigendid juhatasid meie laule. Kahjuks ei leidnud ma oma fotokogust ühtki fotot meie segakoorist tol aastal.