ERMERM

Teatrielamused 90ndatest

Käisime teatris Lisatud: 18.11.2016

Autor: Kirsti - 1976

Tunnistan ausalt, et kirjutama ajendas tabavalt välja toodud etendus “Armastus kolme apelsini vastu” kui midagi märgilist 90ndatest. Kuigi see kümnend oli teatrielu osas, vähemalt minu jaoks, väga kirju. Seega alustan veidi eemalt ☺

1990. aastatesse kuuluvad ka veel ETV teatriõhtud, reedeti. See oli ühele maalapsele kindel elamus. Ja eelloona “Armastus kolme apelsini…” on kindlasti 13. lennu diplomietendus, mida ETV näitas. “Oklahoma”, “Tõrksa taltsutus”, “Hamlet” – etendused, mille emotsioone ma siiani mäletan. Meenub ka, et vaatasin neid üksi, perekonda etendused miskipärast nii ei kõnetanud. Need olid etendused, mis saatsid meid – minu eagruppi – ka 90ndate alguses. “Oklahomast” kindlasti laul “nii kaunis on hommik… “, mida me Pärnu tänavatel üürgasime. 1990. aastatega saavadki alguse ka minu iseseisvad teatriskäigud – seni olin teatris käinud bussiga, kui ikka maalt Endlasse või Ugalasse lapsi ja täiskasvanuid teatrisse viidi.

1990. aastate alguse teatriskäigud on minul seotud eelkõige teater Endlaga. Sealjuures ma ei mäletagi nii hästi etendusi, kui teatris olemist ja käimist. Osalesin 1990. aastate alguses kooliteatri ringis. Mitte selles kuulsas Pärnu omas, mida juhendas Aare Laanemets, ja kust on riburada tulnud Eesti tuntud näitlejaid ja lavastajaid, vaid ühes teises. Aga see-eest tagas see kooliteatri ringis osalemine meile gümnaasiumiõpilastele vaba sissepääsu Endla etendustele. Meie juhendajateks olid ka Endla näitlejad – Enn Keerd ja Margus Ookaup. Mäletangi seda, et me tõesti kasutasime võimalust teatrit külastada… Kasutasime ka näiteks nii, et mõni õhtu vaatasime etendusest ära vaid teise vaatuse, sest see just meeldis rohkem. Enne seda hiivasime kohvikust kaasa ka teetassid ja nii me rõdul neid etendusi nautisime. Kui nüüd meenutada, siis etendustest on meelde jäänud “Liblikad on vabad” Heiko Söödiga. Pealkirja pidin tõsi, guugeldama. Ja muidugi “Epp Pillapardi Punnjaba potitehas.” Kõik see ilu kestis tegelikult üks või kaks hooaega, aga koduseks see teatrimaja tegi. Eks see oli ka üks vaba aja veetmise viise Pärnus tollal. Lisaks Endlale oligi Mai Kultuurikesus ja Roheline salong. Oma kooliteatriga saime maha mu meelest ainult ühe lavastusega, mida esitasime 2 korda: edukalt kooliteatrite festivalil Tabasalus (saime Elmo Nüganenilt kiita!) ja täiesti läbikukkunult Pärnus oma koolirahva ees … läbi häguse udu meenub ka Baltoscandal ja Ruto Killakund, suvisest Pärnust. Kuigi see on pigem ühtlaseks vooks saanud koos Fiestaga.

Sedasama kuulsat “Armastus kolme apelsini vastu” vaatasime samamoodi puupüsti täis Endla saalis. Istusime treppidel, sest pileteid meil ju polnud ja ega neid vist poleks saanud ka. Mälu on siinkohal küll lünklik, vabalt võis olla, et me sõitsime tegelikult seda etendust vaatama Ugalasse, aga igatahes treppidel me istusime ja etendust nii vaatasime. See saali üheshingamine ja naerimine on siiani meeles. Kustutamatud ja unustamatud ütlused, mis peale seda meie endi seas käibele läksid ja mida eagrupp siiani ära tunneb (nooremad kahjuks mitte). “Ööd on meil siin mustad”, “Kas see on vihje mu alalõuale” … kui nimetada vaid siiani käibesse jäänut. Muidugi on etendust ka televisioonis üle vaadatud – kuigi kas siiani näidetakse kärbitut variant?

1992-1993 käisime vaatamas ka Linnateatris “Romeot ja Juliat”. Suurepärane aeg selle romantilise tüki vaatamiseks. Olime siis ju nii 15-16 aastased. Kindlasti väga märgiline lavastus – võimsad peaosatäitjad Indrek Sammul ja Katariina Unt, mõõgavõitlusstseenid – Marko Matvere, Jaan Tätte. Ja juba mängukoht ise, dieles. Linnateatri juures muidugi ei saa üle ega ümber ka Kolmest musketärist. Seda, kuidas sellele alati välja müüdud etendusele piletid õnnestus saada, mina küll ei mäleta. Pakun, et keegi Tallinnas töötavatest sõpradest ostsis ja nii me seal käisime. Sellega seoses püüdes mõelda “juhendavatele” küsimustele – ma ei mäleta üldse 90ndatest teatripiletite hindu ega nende piletite hankimisi – nagu öeldud, sai õpilasena käidud enamasti tasuta ja “Romeo ja Julia” oli kindlasti kirjandusõpetaja korraldatud. “Kolme musketäri” piletid maksid küll juba korralikult, see on mul meeles.

Muusikale ma ei külastanud.

Hooaeg 1994-1995 nägin ma aga hoopis teistsugust teatrit. Nimelt oli mul siis elades au-pairina teatridirektori peres võimalik külastada Düsseldorfi teatrit. Sobival õhtul sain alati minna ja teatripiletid olid pere poolt. Kuigi Düsseldorfi teater oli pigem kodanlaste teater – tuli kohanduda vaatajate maitsele ja kodanlaste linn see Düsseldorf on, oli seal siiski tänu peaintendandile ka teistsuguseid lavastusi. Perekonnas lihtsalt diskuteeriti nende kompromisside üle, eriti kuna perekond ise oli tulnud Kölnist, kus oli veidi vabam ja alternatiivsem lähenemine. Meelde on jäänud nt “Wojzeck” oma täiesti teistsuguse teatrikeelega, aga ka sealne “Romeo ja Julia”, kus rõdustseen oli lahendatud kiikumisega. Väga soojalt meenutan siiani Eduardo De Filippo tükki “Samstag, Sonntag, Montag”. Samuti räägiti sel ajal perekond Canarise juures väga soojalt Leander Haussmannist, kes oli just tööd alustanud Bochumi teatris. Sellest Düsseldorfi teatrihooajast on mul veel kusagil alles terve kastitäis kavasid.

Tagasi tulles Eestisse sai minu kodulinnaks Tartu. Kahjuks Vanemuisest koduteatrit ei saanud. Eks seal ikka sai käidud, kuid ei kujunenud just selleks teatris, kus oleks end kodus tundnud ja igat lavastust vaatamas käinud. Meenub küll Shakespeare “Williamile” Kasterpalu lavastuses. Siiski Mati Undi lavastusi sai ka käia vaatamas. Ühesõnaga – õppides 1990-aastate teises pooles ülikoolis, oli Vanemuine ja tema tegevused pigem kõrvalise tähtsusega. Siis oli küll, et elu oli huvitavam kui teater…

Küll käisin 1990. aastate alguses vaatamas tollaseid Tartu Lasteteatri etendusi, kuhu sattusin oma Tartu sõprade kaudu. Mäletan ka, et see oli pigem selline tore ühe seltskonna koosviibimine. Edasised elamused on seotud von Krahli teatriga – just siis selle 1998. aastal loodud trupiga. Alates sealt on “minu” näitlejad – Ulfsak, Tauraite, Vahtrik, Eelmaa, Laur. 00ndate alguse teatrielamused ongi seotud Krahli ja nende näitlejatega, aga see on hoopis teine teema.