Minu esimene? Seda ma ei tea, kuid üsna varajane on rongisõidumälestus küll. Just enne jaanipäeva, Kalamaja rõskest korterist õue kell 6 hommikul, et sõita koliseva rongiga Viljandisse, küsides iga peatuse järel, kas me oleme juba kohal. Veidrad peatusenimed. Kiisa. Roobuka. Lohu. Kohila. Rapla. Lelle. Käru ja Kolu. KäreVERE, Ollepa, Võhma, OlustVERE, SürgaVERE, VILJANDI. Suve lõhn ja karikakrameri, lõhnavad pärnad ning soe Uueveski bassein. See polnud rongisõit, vaid ajarännak kargest põhjast suveaega. Rongis tuli teha mitu uinakut. Mul oli tunne, et sõitsime selle tee mitu korda läbi, see oli nii pikk. Pikutada tuli puust pingil ning kui rahvast peale tuli, end koomale tõmmata. Vahepeal sõime võileibu ja kohupiimakreemi, peale jõime moosivett klaasist piimapudelist. Viljandi… Lilled, putukad, vihmaussid, kanad ja nõgesed. Tallinna lapsele muinasjutt. Kauge maa, kus elavad printsid ja kuningad. Raudteejaam oli nende loss, suur roosa maja – aga seal istus kuri nõid, kes müüs pileteid. Õnneks ei saanud ta minu nägemuses oma leti tagant välja, vaid jäi sinna igaveseks. Pealegi oli meil vastas vanaema. Ta ei lennanud luuaga, vaid tuli bussiga number 10. Ja omas aias oli ta kuninganna, kellele allusid suhkrupeedid ning tomatid.
Tagasitee ajas segadusse. Kõik oli tagurpidi. peatused olid vahetanud kohad. Aga Tallinn oli omal kohal, ning perroonile astudes embas sind kodune rõskus. Tallinna oli tore saabuda, kuna see tähendas, et varsti tehakse pliidi alla tuli.

Edaspidi loksusime ja kolisesime Viljandisse tihti. Minu jaoks teisi linnu Eestis ei olnudki. Või kui ongi, siis kuidas peaks sinna saama? Ajapikku märkasin, et ronge läks teistesse kohtadesse ka. Näitekse Seenele. See oli Kloogarand või Mustvee. Või Suusale. See oli Aegviidu. Lisaks läksid “väiksed rongid” Pääskülla, Tondile (sinna ma küll sõita ei julgenud!) või Järvele, kus polnud ühtegi järve.
Esimest korda sõitsin rongiga iseseisvalt võibolla 10 aastaselt ema töö juurde Järvel. Olime sõitnud palju kordi sinna koos. Kuna mul oli meeletu sotsiaalne ärevus, tundus pileti ostmine elu saavutusena. Pidin võõra inimesega rääkima. Putkades istus palju kurje nõidu. Pileti saamine oli justkui lohe taltsutamine. Rong oligi draakon ja pilet toimis ohjadena.
Ajapikku kulus tagumik puidust pinkidel triibuliseks. Raske oli… vanades rongides tuli tihedamini uni peale, kuna rongi kolin mõjus uinutavalt. See oli enne technoajastut… rongis võis ristsõnu lahendada, aknast pilvi vaadata, kaasreisijaid visandada, luuletusi kirjutada, mänge mängida (laevade pommitamist või sõnamänge). Rongi vets asus tamburis ja seal ei tohtinud tasakaalu kaotada aga samas oli see nii kitsas, et häda saigi teha vaid vetsupotil seistes. Praegune rongi tualett on suurem kui mõni Air BnB. Toolid on nüüd pehmed, kuid see-eest ei saa avada aknaid, vaid sulle puhub kuklasse ventilatsioon ning sul on kohale jõudnult tunne, nagu oleks kasvanud teine pea, mis pulseerib ja tõmbleb sul otsas.
Kui vanaema elas, käis ka tema tihti rongiga Tallinnas, et tuua meile 4 raske kotiga aiasaadusi, omaküpsetatud korpe ja mitmesuguseid moose ning hoidiseid, sest ega meil ju siin Tallinnas ometigi midagi süüa ei olnud. Ma ei teadnud toona, kui väärtuslik see rongiga saabunud koorem on, ja jonnisin, et miks ta tassib selle kõik siia. Ta ei öelnud kunagi ette, millal ta tuleb, enamasti toimus see õhtuse rongiga, see tähendas, et vanaema jäi ööseks. Mõnikord läks ta varahommikuse rongiga kohe tagasi, vahel aga võttis päeva „Talinas“ ringi vaatamiseks. Siis me käisime temaga kunstimuuseumis ja Vanalinnas.
Argised kohustused on nüüd minu kanda ja enam pole Viljandisse sõitmine mulle helesinine muinasjutt. Majas ja aias on palju tööd. Siiski on sinna saabumine mingil määral saabumine vabadusse. Mina valitsen siin. Viljandi on minu linn, kuigi ma pole kuningas ega ela roosas palees. Viljandi jaamahoone seisab endiselt väärikalt, kuid tee peal on paljud ilusad majad kokku varisenud. Keava. KäreVERE. Ollepa. Ent Käru on tõusnud kui fööniks oma kärumuuseumiga.
Kõige suurem väljakutse tulles rongiga ning suurte kottidega on see, kuidas jaamast koju saada. Kas buss tuleb? Mis buss täna? Kustkaudu ta täna sõidab? Viljandi linnaliini bussidega võid sattuda kuhuiganes. Elu on seiklus. Täna sõidab jaama 8, homme 9. Täna sõidame Männimäe, homme Paalalinna kaudu. Eestimaa hasartmängupealinn Viljandi. Mõnikord saame teha täismahus linnaekskursiooni oma tomatitaimedele.
Viljandi on tilluke linn, kui mul taimi tuua ei ole, siis lähen jala ning ostan tee peal turult sepikut. Ka tagasi raudteejaama pääsemine on väljakutse. Kust läheb buss? Kas täna kehtib argine või pühapäevane graafik? Kas buss läheb läbi raudteejaama? Autostunud linlased ei tea nendest muredest midagi.
Rongis aga tegelen peaaegu terve tee tänulik olemisega, et tulen peale just Viljandist ja mitte Türilt, kuna pikkuselt miniviinerit meenutav rong saab tuupi täis hiljemalt Türil.

Kui olete rongiga sõitnud seene- või marjaretkedele, kirjeldage neid käike.
Kui sõidame rongiga seenele, on kõik hoopis teistmoodi. Palju rahulikum, aga mõneti ka ärevam: ärge JUMMALA. PÄRAST. küsige, et kuhu. Et kas me tahame seeni saada. Et kas pohli on. MA EI TEA VEEL. Ja kui ma teaks, siis ma ei ütleks. Mustveele sõites on meie suurim lootus, et keegi meiega ei suhtleks. Aju tegeleb kalkulatsioonidega, kas sõit tasub end ära. Mis see mustika kilohind praegu teeb? Kui palju me kolmekesi korjata jõuame, ning kas meil on piisavalt korve? Ega neid pole liiga palju? Tühja korviga tagasi minna on kõige piinlikum asi üldse. Enamasti seda siiski ei juhtu. Kohale jõudes on esmane ülesanne teised seenelised maha raputada ja ära petta. Me üldse ei lähe sinna, kuhu te arvate, et me läheme.
Tagasi minnes hakkab superarvuti ajus jälle tööle. Mis kell peaks rongile rihtima, et jõuda kõik seened ära puhastada? Rongis juba mõttes puhastad neid ja arvutad, mitu purki sul on vaja pesta. Igaks juhuks kahmad perrooni lähedalt kaasa kamalutäie nõgeseid.

Minu kõige pikem rongisõidu kogemus on Helsingist Lapimaale, 13 tundi. See oli öine rong ja midagi polnud näha. Kõik oli väga rahulik. Ainus kord, kui olen veel välismaal rongiga sõitnud, oli Kopenhaagenist Roskildesse. Terve rong oli täis burkades mosleminaisi ja mina nende vahel. Väga sürreaalne. Mul on tunne, et nad ei sõitnud seenele.

Küll aga olen käinud päris paljudes jaamahoonetes peaaegu igas riigis, kuhu olen sattunud. Külastades 2019. aastal Lõuna-Koread, oli mul kindel plaan näha nii Seouli kui Busani raudteejaama, kuna mulle meeldis zombifilm Rong Busanisse. Käisin ära Busani raudteejaama katuseaias, öösel kell 1. Helsingis on raudteejaam oluliseks maamärgiks, kui juhtumisi eksinud olla. Sealt juba olen võimeline tuvastama õige suuna. Kopenhaageni jaam mõjub suursuguselt. Marrakechis peatusime otse raudteejaama kõrval. See oli moodne ja suurejooneline. Seoli jaam oli üllatavalt mugav ja inimsõbralik.
Aga üksinda on nendes hiigelsuurtes hoonetes väga võõrastav ning kohmetu olla. Sa võid võtta tassi kohvi, aga kui sa ei tee nägu, et sul on kiire, vaid seisad nõutult helendava kupli all, on tunne, et aeg liigub kõigi jaoks peale sinu. Väikesed jaamad mõjuvad turvalisemalt. Nagu Tartu, kus saad näitusi vaadata, lehte lugeda või putru süüa. Ka Narva, kuigi aastal 2022 sai Narva jaamast põgenike vastuvõtmise keskus ja see oli täis nutvaid ukrainlasi. See mõjus nii lõplikult ja südantlõhestavalt, nagu olekski siin Viimane Peatus.

Rongidega võib vahel ikka nalja saada ka, kuigi alati pole see väga naljakas. Näiteks olen rongiga põldude vahele kaheks ja pooleks tunniks toppama jäänud. Olen sõitnud ka asendusbussiga, mis kahe tunni asemel tiirataaratas 6 tundi, nii et päike jõudis loojuda. Ekskursioon Eesti külades.

Eesti võiks olla tihedamalt raudteevõrguga kaetud ning jaamahooned võiks taastada. Seal võiks olla näiteks soodsad öömajad ränduritele, postipunktid ja raamatukogud. Ehkki rongid pole kaasajal enam teab mis romantilised, ja ma ei tea, kuidas seda romantikat tagasi saaks. Igaüks istub, nina omas telefonis, ega unista millestki. nad ei mängi mänge, ei joonista pilvi, ei loenda isegi kitsi. Võibolla peaks eksisteerima mingid retrorongid, mis annaks aimu eelmise põlvkonna kogemustest. Oi, need on – Lavassaare muuseumraudtee. Peaks äkki sel suvel seal ära käima. Võibolla leian sealt natuke muinasjuttu.