Meenub 1990. aasta üks tuisune detsembrikuu päev. Tööpäev oli läbi saanud, suur mure südames, mida kodus perele söögiks teha. Seadsin sammud poe poole, halb eelaimdus hinges, sest oli olnud Kirovi kolhoosi töötajate palgapäev. See tähendas seda, et siis osteti ära kõik, mis vähegi söödav. Nii oligi, kaupluse uksest sisenedes vaatas vastu tühjade lettide rivi. Kuna kaubapäevi oli nädalas ainult kaks, siis ei olnud sinna midagi juurde ka tulemas. Seisin nõutult käed külgedel rippu ja hinge hakkas pugema paanika. Õnneks oli kaupmeestel leti alt pakkuda üks 3 liitrine purk konserveeritud kurke. Selle siis võtsingi. Nii pikka koduteed ja nii rasket poekotti pole mul elus rohkem olnud. Ma ei olnud enam nagu mina ise, tundus, et vaatan end kõrvalt. Nii on ka praegu see silme ees, üks vaevalise kõnniga ja raske poekotiga naine lumetuisus. Selle paarisaja meetrise kodutee läbimisel tuli ka menüü välja mõelda. Õhtul olidki laual keedetud kartulid ja konserveeritud kurgid, millest osa tuli jätta ka teise päeva söögiks. Ei olnud isegi lusikatäit jahu, et kartulitele sousti juurde anda. Tol ajal oli käibel fraas, et teen süüa mittemillegist midagi ja nii see ka oli.
See oli üks õnnetumatest söögikordadest, oli ka paremaid aegu. Vahel juhtusin poodi sattuma, kui just kaubaauto oli käinud. Muidugi olid siis järjekorrad pikad, inimesed olid juba tund enne poe avamist ootel. Kui siis seal sabas seisin, jõudsin kõikvõimalikud menüüd peas läbi kedrata. Iga inimese ostu järel tuli uus söök välja mõelda, sest kõiki oli vähe ja letid tühjenesid kiiresti. Õnneseen oli see, kes sai häguses kilepakendis sealihatüki või kahtlase välimuse ja haisuga hakkliha paki. Olin minagi aeg-ajalt nende õnnelikkude hulgas, nüüd oli kodus vaja kiiret tegutsemist. Hakkliha ja liha tuli panna kaaliumpermanganaadi vee sisse , vahel aitas ka äädikas. Pere ei tohtinud haisvast lihast midagi teada, kuid ise ma ei suutnud hiljem neid toite süüa, sest see kohutavalt vastik hais jäi ikkagi ninna. Ime, et niiviisi kedagi ära ei mürgitanud, kuid nii toimisid kõik perenaised.
Põhiline müügiartikkel oli ikkagi vorst, sellest sai mitmeid toite, küll sousti (kui jahu oli), lihtsalt praetud, munadega praetud, makaronidele hulka pandud. Tänuväärne kraam, iseasi, kas ta ka maitsev oli. Vorstitükid kippusid pannil hirmsasti paisuma ja praksuma. Kui müügil juhtus olema Stepivorsti, sai kaupmeestelt kaubeldud terve latt, seda siis ikka leti alt. Nüüd läks suitsuvorsti tegemiseks, suitsutatult kõlbas seda isegi leiva peale panna.
Kord tõi töökaaslane ühe hea portsu kuivatatud herneid, tema abikaasa töötas kolhoosi aidas ja sealt siis varuti. Oli ka soolapeki juurde lisanud ja nüüd läks hernesupi keetmiseks. Elasime tol ajal oma pooleli ehitusjärgus olevas saunas (endises elukohas Kolga mõisa teenijate hoones ei olnud enam võimalik küttekoldeid kasutada) ja köögiks sauna kitsas esikuruum. Ruumi oli ainult elektripliidi ja seinariiuli jaoks, samuti oli seal hämar. Supp sai keedetud ja uhkelt taldrikutesse tõstetud, kui keegi lastest avastas, et mingid valged ussid ujuvad supis. Toitu tehes ei olnud hämaras esikus mingit kahtlast supi lisandit näha ja ega osanud arvatagi. Sel õhtul tuli jällegi leiva peal olla, sest supp läks solgimäele. Peale nn ussisupi keetmist ei tohtinud ma tükil ajal hernesupi nime suhugi võtta.
Leiba, jah ikka jagus, kuigi väljanägemiselt olid nad niinimetatud seakeeksid. Leivad olid hapud ja vesised, nende söömine tekitas palju gaase ja kui oli väike elamine, siis võis õhku lausa noaga lõigata. Saia anti üks päts ostjale. Kord seisin järjekorras koos 5 aastase tütrega ja müüja ulatas ka temale saia, nüüd läks selja taga lärmiks, mis õigusega antakse kaks saia. Poemüüja vastas rahulikult, et laps on ju ka järjekorras. Selline pidev kaubapuudus tegi inimesed tigedaks, isegi lapsele ei halastatud.
Õnnelik päev oli, kui müüdi niitnuudleid, üks karp ostjale. Nendest nuudlitest ei tehtud soolast sööki, vaid pannkooke. Paki sisule tuli valada vesi peale ja jätta ligunema, mõne aja pärast võis juurde lisada muna (kui oli) ja peale segamist hakata pannkooke praadima. Õli ei müüdud, oli mingi taimerasv või heal juhul searasv. Pannkoogid tulid maitsvad, arvestades seda, et lapsed polnud teab, kui kaua neid saanud. Suhkrut sai talongidega, kui poes seda kraami juhtus olema, siis kasutasime väga kokkuhoidlikult. Kui oma aiast või metsast marju sai, siis magusat suppi tegin ikka, kuid siin oli jälle oma aga. Ei olnud kartulijahu, käiku läksid vanemate inimeste sõjaaegsed nipid, kartul tuli ära riivida, kurnata ja siis jätta selitama. Tärklis vajus põhja, seda saigi siis kissellides kasutada.
Magusa puudus oli laste jaoks kõige hullem, komme müügil ei olnud, suhkrut vähe. Siin tuli jälle appi võtta vanad nipid. Kord anti mulle salaja, ikka leti alt, terve 25 kilone kotitäis kaerahelbeid, nüüd oli pidu. Sai keedetud putru, mida varem suu sissegi ei võetud. Minu lapsepõlve magustoit ilmus nüüd ka meie laste taldrikutele, nimelt segasin kaerahelbed vähese suhkruga ja maiustus oli valmis. Natuke keerulisemat maiust sai tehtud pannil, kuhu panin samuti suhkru ja kaerahelbed, nüüd kuumuses suhkur karamellistus ja kommid olid missugused.
Pannil sai ka leivakuubikuid pruunistatud, mida lapsed heameelega krõbistasid.
Kõikidest toiduainetest oli puudus, kuid suurim vajadus oleks olnud jahu järele. Aeg-ajalt tuli poodi müügile odrajahu, mis nüüd sousti tegemiseks ära kulus. Proovisin sellest jahust ka pannkooke teha, kuid lastele need ei maitsenud. Oma lapsepõlvest mäletan 1964-1965 aastatel samasugust jahutoodete ja tangainete puudust, siis tegi ema meile hernejahust pannkooke, need olid ikka jubedad rohelised plönnid. Tol ajal ulatasid abikäe Rootsis elavad sugulased, igast rannaperest oli keegi sinna maale põgenenud. Saadeti jahu, riisi, mannat. Olid vist lubatud 20 kilosed pakid. Nüüd kordus sama stsenaarium, välismaal elavad sugulased hakkasid kirikuabi nime all toitu tooma. Üks organiseerijatest oli Juminda külast poisikesena põgenikuna Rootsi läinud Paul Kosk. Sain minagi sealsest abist riisi ja toiduõli, ema poolitas tookord oma toidupaki. Paul Kosk käis isiklikult oma koduküla inimestele neid pakikesi toomas. Samuti toodi külarahvale kõiksugu juurviljade seemneid, osade kõlblikkuse aeg oli küll juba möödas, kuid hea õnne peale sai kõik peenrasse külvatud. Nii kasvas minu ema peenras porgandite ja kurkide kõrval kabatsokkide väli. Need köögiviljad olid meile täiesti tundmatud, prooviti marineerida nagu kurke. Oleks siis taibanud värskelt pannile panna, saanuks vahelduseks maitsvat rooga. Meie seemnepakkide hulgas oli mingi lehtkapsas, küll kasvas hoogsalt, kuid süüa neid ei osanud, lehed olid kibedad ja kanadele söödaks need ka läksid. Aga vaatamata sellele oli tore solidaarsuse tunne, et paremal järjel elavad sugulased hätta ei jäta, elavad siis nad nii kaugel kui tahes.
Mehe 70 aastane tädi elas Tallinnas, tema kappas mööda linnakauplusi ning hankis meile, maakatele, ühte ja teist. Hinnatumaks kraamiks oli siis kohv, enamjaolt viljakohv, ja ka rohelised kohvioad, mida siis ise kõrvetasime praeahjus. Kohv ei olnud muidugi see, millega olime harjunud, kuid käis ka.
Meil oli tol ajal Ziguli ja saime natuke ka ringi liikuda, kui juhtus, et oli võimalik bensiini hankida. Üheks kauba otsimise kohaks oli meil Tapa, samuti sai Võsul käidud. Rakvere rajooni varustati toiduainetega paremini, kui Harju rajooni ja Tapa oli ju sõjaväelinn ning raudteelaste elukoht. Tundus nii, et, kus kandis elas rohkem venelasi, seal oli ka toiduga varustamine parem. Põhiliselt sai ostetud viinereid ja sardelle, meie poodides nägi sellist kaupa harva, kuid oli ka liha ostmise võimalus.
Õnn oli, kui juhtus autole bensiinijaamast bensiini saada. Minu pere sõiduauto sõitis põhiliselt postiautode juhtidelt sahker-mahker ostetud bensiiniga. Kas olid autojuhid nii kavalad, et näitasid suuremat kilomeetrite arvu või oli muu nipp, kuid nendel oli alati postikottide kõrval auto furgoonis ka bensiinikanister. Kuna olin sidetöötaja, oli mul ka ostmisel eelis.
Minu pere vast kõige hullemas olukorras ei olnudki, meil oli 6 kana, oma kartul keldris ja ämmal lüpsilehm laudas. Kõige raskem oligi talvisel perioodil, kui kanad ei munenud ja lehm ei lüpsnud. Tänu ämma lehmale oli vahetevahel ka võid leiva peale määrida. Kuigi, jah, selle võiga ei olnud lapsed harjunud, oli vängem kui poe oma. Aias olid marjapõõsad, mille marju küll suhkru puudusel sisse teha ei saanud, kuid maiustamiseks olid head küll.
Elasime perega Kolgas, kus oli Kirovi nim. Kalurikolhoosi Kahala osakond. Kirovi töötajatele kehtisid igasugused soodustused, ka toidu osas. Kord kuus käis kolhoosi nn. lihaauto töölistele lihakraami müümas. Selleks olid töötajatel ja kolhoosi pensionäridel vastavad talongid, mille ettenäitamisel välja valitud kaupa osta sai. Pensionäril oli ainult poole talongi ostuvõimalus, kuid kui oldi võimelised kolhoosile natuke heina tegema, siis sai terve talongi. Minu isa ja ema olid samuti kolhoosi pensionärid, kelle nimel me siis heina tegime ja nende armust ka poole talongi omanikuks saime. Ega seal kolhoosi töötajate ostusabas kuigi mõnus seista ei olnud, sest kipras kulmudega pilgud olid ikka pidevalt mind jälgimas. Nimelt ei olnud me mehega kumbki selle asutuse töötajad, olime sidealal tööl. Niisiis saime poole kilo sardelle ja vahest suitsukana koivagi söögilauale panna. Ekstreemsed olukorrad muudavad inimesi, seda sain ma tunda korduvalt.
On meeles 1991. augusti päevad, kui vene sõjavägi Tallinna poole liikus. Töötasin Kolga sidejaoskonnas ülemana. Tavaolukorras kestis pensionide maksmine 20nda kuupäevani, kuid nüüd anti telefoni teel teada, et 19. augusti postiga peavad kõik pensionidokumendid Tallinnas olema ja, kui ei ole selleks võimeline, tuleb endal tuua. Raha pensionide maksmiseks laekus jupikaupa, põhiliselt poe sissetulekust. Aga kui midagi müüa ei olnud, siis raha ka ei liikunud. Mäletan seda kohutavat hirmutunnet, kui seisin väikese kellraadio juures, mis Tallinnast ärevaid sündmusi edastas ja ei teadnud, mis saama hakkab ja kuidas dokumendid Tallinna toimetada. Normaalset bussiliiklust ka enam ei olnud. Õnneks ise linna minema ei pidanud, sain hakkama tänu poenaistele, kes mõnesaja rubla haaval sidesse raha tõid.
Eesti Vabariigi algul olid poed sama vaeste lettidega, kui eelneval ajal, kuigi tasapisi hakkas nii mõndagi rohkem ilmuma. Mäletan, et pensionäridele maksin pensioni 2600 rubla, kõigile ühepalju ja ise sain sidejaoskonna ülema töö eest 2340 rubla. Kui ka poodi midagi ihaldusväärset tekkis, siis hind määras minu ostud. Kord oli müügile tulnud kohvi, pakk maksis 200 rubla, pensionärid ostsid, minule jäi ainult vaatamiserõõm.
Tulid müügile Mehukatti`d ja Voimixid. Kord tuli üks minu kirjakandja poest, ise nii õnnelik. Selgus, et olevat ostnud Voimixi margariini karbi ja oli põnevil, kuidas see maitseb. Ka leib oli näpus, nüüd saime kõik ühe soome margariiniga leivatüki. Kord jälle ostsime kamba peale Domino küpsise paki ja maiustasime töö juures. Hakkasime end tundma inimestena. Olime ju Soome TV-d saanud vaadata ja näinud kõiki neid ahvatlevaid reklaame. Nüüd saabus õnn ka meie õuele ja sai järgemööda kõik ahvatlused järgi proovitud, iseasi, kas need olidki nii maitsvad, kui arvasime.
1992. aastal õnnestus meil saunast korterisse kolida, Kirovi kolhoos ei eksisteerinud enam selliselt, korterite erastamine oli alganud. Olime õnnelikud, esmakordselt meie pere elus oli meil 3 tuba, soe wc ja vannituba. Ka köögis oli ruumi rohkem kui kunagi olnud. Meie ei lõhkunud oma köögi ja suure toa vaheseina maha, nii kaua olin igatsenud sellist omaette olemise kohta. Väikese remondi siiski tegime. Esialgu tõime oma vana köögimööbli mõisa valitsejatemajas olevast korterist uude, aeg oli ju selline, et uut osta polnud kusagilt. Aastal 2000 oli mul õnne võita Sprindi loteriiga 5000 krooni ja nüüd sain ka võimaluse osta uus köögimööbel. Köögitehnikat mingit märkimisväärset ei olnud, kuigi ihaldasin tol korral väga populaarsest postimüügist Hobby Hall köögikombaini. Siiski loobusin ja tellisin serviisi, mida polnud varem olnudki. Ega me seda eriti kasutada saanud, raha vähe, et suuremat hulka sööjaid kutsuda. Niisiis istusime ühel õhtul abikaasaga kahekesi laua taga ja sõime serviisi taldrikutest praetud kartuleid, tundus nii pidulik olema ja nüüd, kus üksi olen, lõbus meenutada.
Meenub rahavahetamise päev, meie perel oli ainult 250 rubla rahakotis, sest palgapäev oli olnud kuu algul ja nii see oli ära kulunud. Oli inimesi, kel rohkem vahetada, mäletan, kui kaks pensionärist mammit istusid peale rahavahetust pargipingil ja mõlemad hõiskasid, et vaata seda raha ja vaata toda raha. Mina kõndisin mööda 25 krooni näpus ja ei osanud arvata, kuidas uue palgapäevani ära elada. Sel päeval olid meie poe riiulid ka tolmust puhtaks löödud, ainult poe kass magas leti peal, kaalu kõrval. Esimene kaup, mis kroonide ajal poodi toodi olid leivad, saiad, kuid oh häda, ka neid ei saanud kohe ostma hakata, sest poel puudusid sendid, mida tagasi anda. Sai maksis 80 senti ja kui keegi oli nõus oma saia 1 krooni eest ostma, see sai kauba kätte. Muidugi lubati hiljem oma 20 sendile järgi tulla, kõik olid ju omad inimesed. Osad olid kannatamatud ja leppisidki kallima ostuga, kuid need, kes harjunud juba poe ukse taga sabas seisma, jäid ootama.
Tasapisi hakkasid lettidele ilmuma kõiksugu välismaist ninnu-nännu, kuid päris söögikraamiga läks ikka aega. Kui siis kord tuli selline aeg, kus letid lookas, osta, mida tahad, siis ei olnud raha nii palju. Kuid siiski sai ära proovitud välismaised Uncle Bensi kastmed ja pajaroad. Kui poeriiulitel ja külmikutes hakkas olema suuremas valikus valmistoite, sai ka neid ostetud ja proovitud. Nõukogude ajal olid ainult purgisupid, mis kiirtoitude hulka kuulusid ja ka kuivsupid. Nende kuivsuppide maitse ei olnud eriti hea ja mäletan, et minu ema vältis üldse neid, kuna arvas, et seal sees on hobuseliha. Hobuseliha kartus oli vist supi nimetuse pärast, oli mingi Kubani supp ja paki peal hobuse pea, eks siis liigitati kõik supipakid hobuseliha sisalduvateks. Kui õnnestus kogemata kombel Kukesuppi saada, vot see oli küll väga maitsev ja kosutav, kuke pilt ka peal, ei mingit hobust.
Meie pere jaoks olid need uued väljamaised maitsed liiga harjumatud. Nii ka juhtus, et põhiliseks maitseaineks oli pipar ja sool. On ka praegu ja toidud, mida minu pere armastab süüa on ikka pärit kas minu vanemate või minu enda lapsepõlve toidulaualt. Liha ja kartul, tavalised soustid, klimbisupp, hapukapsasupp, kartulipuder ja ahjukartulid lihaga jne. Kuid ega ei ütle ära ka mingist muust maitsvast toidust. Noorem põlvkond armastab siiski ka kartulikrõpse ja hamburgereid, seda viimast ei ole mina söönudki, sest arvan, et minu suu ei lähe nii laialt lahti, et ühte ampsugi võtta. Siiski asendusid nii mõnedki harjumuspärased toiduained, margariini asemel ilmus köögikappi õli, või asemel hakkasime leiva-saia peale määrima Voimixi, sügavkülmas on külmutatud toiduained.
Suvisel ajal üritas ka minu pere ajaga kaasas käia ja grilli juures toimetada. Grillimiseks valmistati ise vastavad alused, kas vanadest gaasiballoonidest või rauast nõudest. Kuna viinereid hakkas juba rohkem poelettidel olema, siis põhiliselt oli need meie pere grilli lemmikud. Erilisi grillijaid meist ei saanudki.
Kui sügaval nõukogude ajal sai kõiksugu hoidiseid valmistatud, keldririiulid olid moosidest ja kompottidest lookas ja hapukapsa tünn nurgas, siis Eesti Vabariigi algusaastatel hakkas selline tegevus hääbuma. Läks ikka oma kümme aastat, enne, kui hakkas minu keldririiulitele moosipurkide rivi tekkima. Tundus, et poest on kõiki saada, ja odavamalt. Nüüd näen, et oma valmistatud on ikkagi paremad.
See, et eelistan omamaist toitu ja maitseid on ka kindlasti tingitud minu elukohast, elaksin linnas, kus valik suurem, söögikohti hulgim, oleksin vast ka võõrapäraste maitsetega rohkem sinapeal.