Teretuttavast abipakkujaks

Ukraina sõbrad Lisatud: 27.06.2022

Autor: Airi - 1983

  • 24.veebruar…Tavaline, siiski eestlaste jaoks natuke eriline hommik…Kuni tegin lahti esimese uudisteportaali hommikuse kohvitassi kõrvale..Kuna nii mina kui abikaasa oleme tihedalt tööalaselt ukrainlastega seotud (mina ca 5 aastat, tema juba üle 15, olles oma tootmisosakonnas nende otsene juht), siis oli see korralik šokk. Meie enda pidupäeva tundest ei olnud midagi järgi, ei tahtnud, ei osanud pidutseda selliste uudiste valguses..Esimene nädal möödus uudiseid ahmides, kuni tuli abikaasa poolt esimene palve: “Aita noort ukraina paari elukoha leidmisega ja vajaliku asjaajamisega.” Kuna räägin vene keelt, aga meil Saaremaal pole neid väga palju, kes räägivad,kaasa arvatud minu abikaasa, ja tunnen abikaasa alluvaid ka varasemast natuke, siis siit algas minu mõnekuine tee omaalgatusliku vabatahtlikuna. Esimene korter, siis tuli teine, siis kolmas-kellele toimetasime tekke-patju, kellele vajalikku lisamööblit, esmaseid tarbeid, mida korterites puudu oli ja mujalt ei olnud saada.. Kokku oleme aidanud läbi suhtluse ja asjaajamisel abistamisega leida eluase ja vajalikud esemed üheksale Ukraina perele Saaremaal-enamus neist 2 lapsega pered, kellel isad siin juba varasemast ees. Meil oli sellevõrra lihtsam-“meie ukrainlased” on kõik väga iseseisvad, väga suureks abiks oli juba ees ootav töötav pereisa. Suhtleme nende kõikidega tihedalt, peale sisseseadmist olem jõudnud nii Saaremaal ringi sõita, kui ka meie hoovis talguid koos sauna ja kümblustünniga pidada. Ei suuda kirjeldada seda südant soojendavat tunnet, kui 3-aastase tüdruku ema räägib elavalt, kuidas lapsel lähevad silmad põlema, kui mainitakse, et “Airi tuleb külla” või “lähme Airile külla” ja kui kuuled, kuidas laps kiljub autos rõõmust, kui tuttavasse hoovi sõidetakse, kui need kaks pisikest kätt pigistavad tugevalt kallistades su kaela, kui ta lõpuks autost välja saab. Kui tema ema ütleb siiralt, et tal on nii hea meel, et ma tema ellu tulin. Need on hetked, mille nimel tasub oma põhitöökoha kõrvalt leida need ekstra tunnid, et pühendada kellelegi abiks ja toeks olemisele, ootamata selle eest midagi vastu. Siiras rõõm, eriti laste silmis, südamlikkus, palju väga toredaid inimesi ja uued sõbrad on minu tasu :)