Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus. Teadsin kogu aeg, et olen tugev inimene ja mind ei suuda miski kõigutada. Aga pärast seda kõnet läksin metsa ja ulgusin. Ma polnud vist aastaid nutnud. Sel päeval nutsin ma arvatavasti välja ka kõik teised allaneelatud pisimured, suured mured ja kogu maailmavalu.
Olin kurb ja tige. Kuidas mina saan olla haige, olen ju suhteliselt normaalselt elanud ja söönud, ei suitseta, ei joo. Mees ja lapsed tulid maale, kallistasid ja ütlesid, et küll saab kõik korda. Ei julgenud seda tookord uskuda. Sõna „vähk” oli minu kõrvus juba iseenesest hirmus. Ka suguvõsas on olnud selle läbi lahkunuid üksjagu. Sealhulgas minu ema ja kolm tädi. Kolm päeva hiljem pidi toimuma minu 55. juubelipidu. Kui suuremad nutud olid nutetud, võtsin end kokku ja otsustasin, et pidu ei tohi ära jääda. Ja keegi külalistest ei tohi sel päeval halvast asjast teada. Mängisin vist kõvasti üle, sest mõnedki küsisid kas olen purjus. Naersin ja ütlesin – jaa. Samal ajal tundsin, et tahangi edasi mängida – ja olengi terve.
Edasi läks kõik tavalist rada – operatsioon Hiiul, vanas armsas onkoloogiahaiglas, superhea personal ja arstid minu ümber, dr. Kütneriga eesotsas. Ja see ellu tagasitulek! Kõik näis nüüd nii väga ilus ja hea. Sain lõplikult aru, kui hoolivad sõbrad mul on ja kui hoolitsevad lapsed ja minia. Minu hirmu, mis oli seotud kaotatud rinna ja välimuse muutuse pärast, aitas ära võtta minu abikaasa, kes ütles, et ega ta ei armastanud minus ainult mu paremat rinda. Palju aitas mind pärast oppi tollane Hiiu sotsiaaltöötaja Katrin Raamat. Mõistsin, kui tähtis osa on vaimul meie füüsilise keha kõrval. Ja õnnetusest ja hädast on võimalik palju õppida.
Õppisin palju rohkem hindama olulisi asju elus. Pole vaja viriseda pisiasjade pärast. Tuleb kujutleda maailma rõõmsamana ja ta muutubki selliseks. Tuleb ütelda inimestele ilusaid sõnu nüüd ja praegu. Tuleb nautida elu, ka iga päeva kui see on vähegi võimalik. Ei pea mõtlema, et mis kõik võib homme tulla. Meist keegi ju ei tea, millal see „kivi” kukub. Ei tohi jääda koju konutama ja omi kurbi mõtteid mõtlema. See rumal mõte, et olen surmamõistetu võib ju ravi alguses ikka pähe tikkuda. Eriti raskemini talutavate ravide ajal. Aga ravi tuleb alati vastu võtta. Homme on juba parem. Tuleb teha meelepärast tööd ja iseenda pärast võtta osa kõikidest meeldivatest üritustest. Unustage need „tähtsad” pisiasjad. Kui tahan, olen ikka laisk. Kui ei jõua, ei taha, siis ei pese täna pesu, ei korista tube, naudin lihtsalt enda olemasolu. Seetõttu ei muutu mitte midagi maailmas hullemaks.
Tohutut toetust andis ja annab mulle ja teistele, samade hädadega inimestele, et on olemas Põhja Eesti Vähihaigete Ühendus. Me kohtume kord kuus, kuulame loenguid, vahest teeme käsitööd, arutame maailma asju, kohvitame. Suvel käime Vähiliidu poolt organiseeritud suvepäevadel. Väga tähtis on üksteise toetus – nn. õlatunne. Me teame kõik täpselt, mida oleme läbi elanud ja mis tundeid see meis on tekitanud. Ja me ammutame jõudu oma lugudest ja vahest oma mustast huumorist ja naljadest, mis on sageli ainult meile mõistetavad. Üldiselt me ei räägi oma haigustest koosviibimistel, aga kui kellelgi on probleem, siis oleme alati toeks.
Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on õnneks olemas ka Teabetuba, kus on nõustaja, kes on ise vähki põdenud ja tajub probleemi. Sealt saab vajalikku infot kuidas edasi tegutseda ja saab oma muresid kurta. Eriti vajalik on see äsja diagnoosi saanud inimesele. Vaatamata sellele kui toetavad meie kodused on, ei taha me neid sageli oma kahtluste ja hirmudega vaevata. Vesteldes n.ö. omasugusega tuleb rahunemine ja uskumine, et homme on ka päev. Minagi töötasin Teabetoas kogemusnõustajana viis aastat.
Teadus ja võimalused inimeste ravimiseks on väga palju edasi arenenud. Kui me jõuame õigel ajal õige eriala arsti juurde, siis on väljavaated terveks saada suured, samuti on suurenenud võimalus rahulikuks kooseluks kontrolli all oleva tõvega. Seepärast on minu missioon alati ja igal pool öelda, et ei tohi peita pead liiva alla. Me usume sageli imesid, aga kahtlustele vaatamata, tuleb ikka loota teaduspõhisele meditsiinile ja usaldada ainult arste. Samuti on vaja osaleda kõikidel tervetel inimestel sõeluuringutes, kuhu kutsutakse. Sest varajaselt avastatud haigust saab niipalju kergemini ja tulemuslikumalt ravida.
Vahetevahel tuleb pähe mõte, et võib-olla oli see tõbi mulle hoopis kingitus kusagilt, kellegi poolt. Nii mõnigi isekuse ja eluga rahulolematuse joon sai maha lihvitud. Ma mõistan nüüd elu väärtust! Elan ma nüüd ju hoopis teistsugust elu, keerlen teistel üritustel, osalen teistsugustes tegevustes. Võib-olla kui poleks seda olnud, siis oleksin olnud teistes ratastes, teistel radadel ja kas ma oleksingi praegu üldse olemas? Ei tea, ei saa proovida ega paralleelselt elada. Ega tohiks nõnda ka teiste haiguste puhul mõelda.
Tagasivaates jääb ikkagi mõte, et koos raviga ja ka ravi järel on lähedaste, sõprade ja kõigi käe ulatajate olemasolu ja hoolivus kõige tähtsamad.
