1990ndad oli see õnnis aeg, mis jäi ühtlasi minu enda järk-järgulise iseseisvumise aastatesse: teine elukümnend, 1990ndate alguses veel puha laps ja vanemate leival, lõpus aga juba tudeng ja töölkäija. 1990ndate algusest mäletan vähe: kasutusele tuli kroon, pärast nappuseperioodi hakkasid poelettidele ilmuma uued ja erilised “välismaakaubad”, mida varem polnud saanud. “Mehukatti” (või oli see juba 1980ndate lõpp?), lahustuv puuviljatee, sakslaste pakendatud keeks, ja muidugi Löfbergs Lila kohv. See oli meie pere lemmik. Keeksi ja puuviljateega oli muidugi see nali, et alguses sai seda uue vaimustuses proovitud, aga siis imbus kusagilt ka meie perre info, et see keeks on paras “keemiakeeks” – nii et kui alguses sõime seda õhinaga ning pakkusime külalistelegi, siis mingil ajal jäi too küpsetis soiku ning lauale jõudis muu toidus.
1990ndatel hakkas laienema ka külmutatud toiduse valik, mis tegi ema(de) elu kindlasti lihtsamaks: igasuguseid külmutatud pihve ja kalapulki sai ka soojendama hakatud. Ma ei söönud kalapulki vahepeal umbes kümne aasta jooksul – vist 2015 proovisin neid korra taas, aga kohutavalt maitsetud olid need – aga 1990ndatel olid need uudsed, neid sai praadida pannil või mikrolaineahjus, ning majoneesiga süüa.
Veel on mul 1990ndate algusest (või jällegi, 1980ndate lõpust) meeles selline asi nagu kartulisiirup. See oli magus ja kasutasimegi seda siis, kui suhkrut saada ei olnud, suhkru asemel näiteks küpsetiste magustajana. Hiljem ei ole ma seda enam kusagil näinud, aga tookord see isegi maitses pisut.
1990ndatel tuli muidugi veel palju põnevat: kusagil väga kümnendi alguses sain esimest korda koos lastekooriga minna laulupeole ja vastavalt oma äranägemisele osta Pingviini jäätist. Ega seda ju maal, kus elasin, muidu ei saanud. See-eest maal, lähedal asuvas asulas, kuhu tuli minna põhikooli-õpingute ajal, sai osta burgerit – nüüd öeldakse selle kohta “vanakooli burks”: selline kergelt nätsa kukkel, vahel juust, suur pihv, kapsasalat ja burgerikaste. Olen tagantjärele mõelnud, et tegelikult see “burks” oli tehtud vist ju kohalikust toorainest, meie tavapärasest toidukraamist, käepärastest materjalidest nagu muu toitki – selles mõttes oli see suht-koht aus kraam. 1990ndate lõpu poole tekkis burksibrände muidugi rohkem: Tallinnas, kus tookord elasin-õppisin-töötasin jõudsin päeva lõpus keha kinnitama vahel harva McDonaldsisse, aga sagedamini Nehatusse, kus olid taskukohasemad hinnad. Päev oli pikk ja tihe: algul loengud, siis töö (töötasin alates 1. kursuse kevadest), ning õhtul oli teinekord see burks ainus toit päeva jooksul. Igasugust “tudengitoitu” sai muidugi ka tehtud: praekartulit, makarone jne, aga mõnes mõttes oli burks isegi mitmekesisem kui va makaron.
Vanematekodus, mida ka tudengina omajagu külastasin, muutusid “trendid” pisut aeglasemalt. Mu ema teeb head kodust toitu tänini ning vähemalt 1990ndatel ei olnud me vanematekodu-pere väga tihe “väljas sööja”. Kui, siis vahel suhteliselt harva, mõne Tallinnasse käigu korral või mõnd suuremat sündmust Tallinnas tähistades. Vanematega me muidugi burgerit söömas ei käinud – pigem siis tõesti Maiasmoka kohvikus või kodukandis asuvas restoranis (varasemast nõuka-aegsest sööklast tiba üles tuunitud). Tähtpäevatoidud olid mäletamist mööda meil samad, mis varemgi: kartulisalat, täidetud munad, singirullid, viiner+ahjukartul jne. Klassika. Erilisematest asjadest, mis pidulauale jõudsid, meenub veel nn sebrakook: selline ümmargune auguga keeks, kus pool taignast tuli segada kakaoga ja mis oli seetõttu kahevärviline-siiruviiruline.
1990ndatel, või siis juba 1980ndate lõpul jõudis meie perre ka uuemat köögitehnikat – kohvimasin senise “mulksutaja” asemel, röster, mikrolaineahi, mingil hetkel ka köögikombain. Kohvi (seda Löfbergs Lilat siis) sai peene masinaga teha, röstrist võetud soojale saiale moosi peale, köögikombainiga jändas rohkem ema ja mikrolaineahi – sellega sai peamiselt toitu soojendatud (vana hea kartul soustiga taldrikule, paber peale ja ahju). Me vist isegi proovisime alguses “mikrouunis” toitu valmistada, aga see oli suhteliselt maitsetu ja veider kraam võrreldes keedetud või praetud toiduga. Ainus asi, mis seal enam-vähem õnnestus (ja oli ka uudne), oli pitsa: tegime seda nii, et võtsime poest ostetud pitsapõhja, sinna läks ketšupit, siis peale hakitud singisegu, juustu ja soovi korral kurki vms. Pannipitsat tegi ema ka, seda tegi isegi vanaema, kes algul pitsasse umbusklikult suhtus (tihke nagu tallanahk): pärmitaignast põhjaga tuli see ju päris hea.
Tagantjärele tundub see aeg omamoodi koomilinegi – sai igasuguseid imelikke asju proovida, uutmoodi toidud laual. Minust kui veel lapsest läks kümnendi algupooles paras osa täiskasvanute muredest mööda – ega ma tookord hoomanud, kui olulist rolli võis tegelikult mängida näiteks meie aiamaa (ise nägin vaid tüütut rohimiskohustust) või kust tuli toosama kummaline kartulisiirup.