90ndatel tulid moodi kiirloteriid, mida sai kraapida. Eredaimalt on mul meeles Dumle kiirloterii, sest sellega võitis pea iga kord paki Dumle komme. Mäletan, et võita võis minimaalselt kas 5 krooni või maksimaalselt 50 000 krooni, aga pigem sai sealt võiduks välja kraabitud siiski komme. Loterii piletid olid kujundatud erepunase ja tumesinisega, täpselt samamoodi nagu Dumle kommipakid, mis sel ajal müügile tulid. Lapsena olin ma kommide võitmise üle muidugi rõõmus ega teadnud suurtootjate turundusnippidest veel midagi.

See võis olla 1993. a suvel, kui käisime emaga Tallinnas ning ta ostis lehekioskist taaskord Dumle loterii. Ilmselt võitis ta 5 krooni, sest soetas mulle sellest samast kioskist neoonkollaste juustega Trolli, kes tema sõnul säras riiulil nagu päike. Ma oli üliõnnelik, sest olin Trollist juba mõnda aega unistanud. Arvatavasti võitsime me loteriiostuga ka paki Dumle komme, millest mõned olin juba põske pistnud ajaks, mil oma Trolliga tutvust tegin. Kuidas muidu seletada seda, et iga kord, kui oma Trolli vaatan, tunnen Dumle kommide karamellist lõhna ja tekivad neelud, kujutades ette, kuidas kommid pehme ning nätskena vastu hambaid kleepuvad.

Hilisemal vaatlusel selgus, et mu Trolli kummagi talla all on hobuseraua kujutised. Kuna olin kuskilt kuulnud, et hobuseraud on õnne sümbol, tõlgendasin seda kohe kui märki, et tegu on õnnetoova tegelasega. Läksin 1993. aastal esimesse klassi. Kui oli teada, et koolis on tulemas mõni kontrolltöö, pistsin Trolli oma koolikotti ja võtsin kaasa, et ta mulle õnne tooks.