Ma töötasin 1980ndatel aastatel koolis õpetajana ja koolis olid meil söögivahetunnid, kus õpetajad ka teatud tasu eest söömas käisid. Paar korda nädalas oli supipäev, neljapäeval oli kalapäev ja kaks korda saime praadi. Toit oli küllaltki odav ja üksikul inimesel polnud kodus vaja süüa tehagi. Kui aga pere oli, siis sai toitu koolist koju kaasa osta. Olid kohe toidu jaoks sellised erilised nõud, kus kolm kaussanumat või potti olid kinnitatud üksteise otsa – supikauss, praekauss ja magustoidukauss. Nad olid omavahel ühendatud, peal kinnitussang, millega oli võimalik toitu transportida. Tavaliselt olid need kausid tehtud alumiiniumist.

Aegamööda kadus poeletilt kaup. Ega varemaltki poeletid kauba valiku poolest ei hiilanud, kuid nüüd oli täielik tühjus. Koolis jagati õpetajatele talongid, mille alusel sai midagi osta. Enne talongide jagamist aga oli olukord poes väga hull.

Tavaliselt minu tööpäev lõppes umbes kell 16.00. Läksin kohe poodi enne koju minemist. Mäletan, et kõige suurem puudus meie peres oli võist. Päeval valitses poelettidel tühjus. Kaup pandi välja poodides umbes kella 17.00 ajal, vahel ka varem, vahel hiljem. Poe juurde oli juba enne seda kogunenud suur järjekord. Kunagi ei teadnud, kas õnnestub midagi saada või saab kaup ennem otsa.

Mõned pered käisid poes mitmekesi, isa, ema ja lapsed. Näiteks võid sai osta üks pakk inimese kohta. Minul aga abikaasa oli tööl ja mitte kunagi ei seisnud ta sabades, põhimõtteliselt. Tütrel oli koolis igasuguseid üritusi ja ta käis ka muusikakoolis. Sabas seisja olin ainult mina.

Puuduse leevenduseks hakati rahvale jagama töökoha kaudu talonge, mida tuli kasutada toiduainete ja kaupade hankimisel. Haridusosakonnas jagati kooliõpetajatele talonge, näiteks WC paberi, pesupulbri, viina ostuks. Meie peres viina ei joodud, ainult kasutati arstirohuks. Näiteks kurguvalu puhul tehti kaela ümber lahjendatud viinakompress. Viinatalonge, pesupulbri talonge jäi meil alati üle. Andsin need oma isale ja isa minu teada äris nendega. Ta ostis viina ja hiljem müüs oma sõpradele.

Mäletan, et me saime töö juures tellida toidupakke, üks kord nädalas. Toidupakis oli tavaliselt suitsuvorsti või lihakonservi. Üks purk marineeritud tomateid või tomatid omas mahlas. Kindlasti oli seal veel pakk kohvi. Poes kohvi müügil ei olnud. Poes müüdi viljakohvi, kuid meie pakis olid kas kohvioad või jahvatatud kohv. Kohviubade jahvatamiseks oli meil olemas kodus kohviveski. Pakis võis leiduda ka rosinaid, pakk võid, pakk jahu ja riisi. Me nimetasime neid pakke – Brežnevi pakkideks. Brežnev oli Nõukoguede Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär ja tema valitsemise ajal need pakid töökohta ilmusid.

Veel oli võimalik toitu hankida minu isa kaudu. Isa töötas Tartu Lihakombinaadis katlakütjana. Lihakombinaati ümbritses kõrge tara, et vargusi ära hoida. Kuid ega sellest tarast polnud ka tihti kasu. Tavaliselt kui isa öises vahetuses tööl oli ajas ta oma auto Lihakombinaadi tara taha ja tema kaaslane viskas vorstipaki üle tara. Öises vahetuses oli ka kaks katlakütjat tööl. Vorstid olid hangitud juba päeval, otse vorstimeistri käest ja öösel toimetas isa need kohe koju. Kui tööpäev lõppes vara hommikul, siis oli ta juba puhas poiss. Väravast vorste väljaviia oli raske, sest väga tihti otsiti töölised väravast väljudes läbi, et nad ei varastaks. Minu isa kodus olid Moskva suitsuvorstid, mida ta siis pagaritööstuses töötavate pagaritega saiade vastu vahetas. Mäletan väga maitsvaid meekooke ja Moskva väikseid pagarisaiu, rosinatega kringleid. Samuti jätkus vorste ka sugulastele ja tuttavatele. Ka praegu müüakse poes Moskva suitsuvorsti, kuid tal puudub see maitse, mis oli siis kui isa neid hankis. Nähtavasti on midagi juhtunud retseptiga, vorstid ei ole enam nii maitsvad.

Tartu Lihakombinaadis olid ka kindlad päevad, kus müüdi oma töölistele lihasaadusi. Tavaliselt isa tellis sealt maksa, lihakonte. Ka tellida sai teatud normi piires.
Mul tütar haigestus 4. klassis nakuslikku südamelihase põletikku. Arst soovitas talle muretseda söögiks rosinaid, mis pidid kasulikud olema südamelihasele. Rosinaid poes müügil ei olnud, saime need jälle pagaritööstusest tutvuste kaudu. Loomulikult isa abiga.

Mu isa oli väga hea organisaator. Ta astus Aiandus- ja mesindusseltsi liikmeks ja sai selle kaudu linna äärde, raudtee äärde oma maalapi, kus juurvilja kasvatada. Isa ehitas sinna maalapile väikese kuuri, kus olid aiatööriistad ja kus sai päikese või vihma eest varjule minna. Seal aialapil kasvatasid nad koos emaga varajast kartulit, maasikaid, istutasid marjapõõsaid ja kasvuhoones valmisid kurgid ja tomatid. Enne maalapi saamist oli seal olnud suur õunapuu aed, mis nüüd siis inimeste vahel ära jaotati. Kõige suuremat rõõmu tundis sellest aiamaast ema, ta sai suvel käed mullaseks teha. Tänu aiamaale tulid meie perre moosid ja õunakompotid. Muidugi oli jälle raskusi kompottide tegemisel, kust hankida suhkrut, kuidas sulgeda kompoti purke ja kus neid hoida. Aiamaalt saime ka palju õunu, isa ühel tuttaval oli mahlapress ja sealt kaudu ilmusid meie lauale õunamahlad. Isa hankis kusagilt ka suure klaasanuma ja klaasist mulksuja, veini tegemise aparaadi.
Mina ei tea, kust kõik vajalikud esemed veini jaoks ta leidis, sest poes selliseid asju ei olnud saada. Ema õppis valmistama ka mitmesuguseid konserve. Eriti maitsvad olid värske kapsa, porgandi, tomati ja kurgi segakonservid. Samuti soolati ise kurke ja tehti kõrvitsast salatit. Kõik need juurviljad saadi oma aiamaalt. Aiamaal tegutses palju naisi ja omavahel jagati igasuguseid retsepte.
See aed on kasutusel veel praegugi. Peale isa ja ema surma läks see maalapp minu mehe ühe tuttava kasutusse.

Eesti krooni tulek
1992. a toimus rahareform- krooni tulek. Mida lähemale kroonipäev tuli, 20.juuni 1992, seda enam hakkas vana raha – rubla- taskus sügelema. Raha vahetati rahavahetuspunktides kõigile rahavahetusnimekirja kantud isikutele, kursiga kümme ühele, 1500 rubla vastu anti 150 krooni.

Olime ostnud endale vene rublade eest Saaremaale suvekodu. Seal oli uhke õunapuu aed ja aiamaad piiras paks elupuude hekk. Aias kasvasid kevadel metsikud pääsusilmad, lumikellukesed. Seal leidus ka roosiistikuid, tulpe ja huvitavaid dekoratiivpõõsaid. Istutasime aeda ka marjapõõsaid ja mehe sugulased, Muhu mehed kõpitsesid maja kallal niipalju, et seal sees sai elada.

Meie peres oli kaks väga agarat äriinimest, minu ämm ja minu isa. Meie mehega ei ole kunagi osanud majanduslikult midagi korda saata. Meie ämm leidiski võimaluse, kuidas vene rublad otstarbekalt ära kasutada. Nii, et me ostsime rublade eest, minu ämma initsiatiivil, vana mahajäetud talu Orissaarde. Järgmisel nädalal peale ostu, muutus raha. Vene rubla asemele tuli eesti kroon ja see talu hind eesti kroonides oli võrdväärne televiisori hinnaga. Mäletan, et kui sain kätte eesti kroonid, siis oli nagu mingi ime. Järsku Orissaare tühi pood oli täitunud toidukraamiga, mis oli saabunud välismaalt. Meil oli nii vähe raha, et isegi hambapastat ei olnud võimalik osta.

Aegamööda toimusid meie elus suured muutused ja suurenesid ka ostuvõimalused kroonides. Kõigepealt pudru asemel hakkasime hommikuti sööma müslit ja jogurtit. Endise viljakohvi asemel oli meil nüüd tõeline kohvi, kohviubadest jahvatatud kohvi. Orissaare aias kasvatasime kummelit, aasalt korjasime kevadel nurmenukke. Õhtune teejoomine toimus alguses ikka looduses leiduvate taimede abil. Müügile aga tulid ka mitmesugused huvitavad teepakid, mida hakkasime proovima. Teede nimetusi ja maitseid oli nii palju, et iga päev proovisime uusi tee sorte. Inimesed hakkasid ise valmistama oma retsepti järgi ka leiba. Poodidesse tulid mitmesugused jahusordid, tavalise pärmi asemel võis kasutada kuivpärmi, mitmesuguseid kergitusaineid. Hapukoore asemel hakkasime kartulisalati tegemisel juurde lisama ka majoneesi. Moodi läks ka salati tegemine ilma hapukooreta, kasutades mitmesuguseid õli segusid. Poodi ilmusid mitmed eri sorti vorstid, juustud, võid, saiad, leivad. Poeletil olid apelsinid, viinamarjad, banaanid, roheline salat, paprika jne. Minu kolleeg koolis rääkis, et ta oli elanud majas, kus elasid Nõukogude ajal vene lendurid. Nende lapsed sõid iga päev banaane või apelsine, mis olid ostetud eripoest. Alles nüüd, krooni tulekul oli võimalus ka temal neid tarbida.

Kõige huvitavamad olid kulinaarialetid. Sealt võis osta külmutatud kotlette, erinevaid liharoogasid, mida sai mikrolaineahjus ülessoojendada või panni peal kiiresti läbikuumutada. Uudiseks olid ka kuivad pakendis pakisupid, puljongikuubikud. Meie kööki ilmus mikrolaineahi, mikser, eletriline kohvikann, eletrilne köögikombain. Kööki ilmusid väikesed elektriahjud, kus küpsetamine oli väga lihtne. Kõik need esemed muutsid söögitegemise kiireks ja mugavaks.

Paljud aga soovisid ja igatsesid taga puuküttega ahjusid, kus söögitegemine oli omaette nostalgia. Näiteks savipotti pandi liha, kaalikad, porgandid, värske kapsas ja see pott tõsteti ahju hauduma. Meie talus, Orissaares, külaliste abil ehitati hoovi väliahi, kalade suitsutamiseks. Küll on maitsev suitsuahjust tulnud kala. Külalised kinkisid meile ka grillahju ja suvel, ilusate ilmadega käib väljas kõva grillimine. Tavaliselt tehakse grillitud liha, suitsetatakse kala, mille juurde kuulub õlikastmega toorsalat. Toorsalati valmistab tavaliselt mu tütar. Väimees on meister kalade suitsetamisel ja liha grillimisel. Mõni lastest küpsetab ka rabarberi või maasikakoogi. Sinna juurde kuulub õunamahl ja kohvi. Õunamahl on valmistatud oma aia õuntest. Maja ostuga saime kaasa ka majas leiduva isetehtud mahlapressi ja Muhu sugulased õpetasid, kuidas teha õunapurustajat.

Pööningult leidsime palju soolakotte, mis olid sinna jäänud jumal teab mis ajast. Sool oli olnud ju kunagi väga kallis kaup. Meie ei oskanud selle soolaga küll midagi peale hakata.

Väimees armastab Orissaares ka kalal käia ja tavaliselt soolab ise kala, mis siis nööriga seotuna maja seinal, marlirätiku all kuivavad. Tütre lemmiktegevuseks on käia Muhus mustikal ja maasikal. Kuna mu mehe sugulased elavad Muhus, siis on nad meile näidanud ka muhulaste lemmikmarjakohti. Meie mehega armastame sõita jalgratastega mere äärde ja tagasitulles külastada Orissaare poodi ja sealt jäätist osta.

Orissaares on ka mõningad söögikohad, mida turistid läbisõidul meeledi külastavad. Kahjuks osad söögikohad on läinud pankrotti, kuna talvel on külastajaid vähe ja omanikel on probleeme oma töölistele palga maksmisega. Meie valmistame kõik toidud kodus ja kohvikus olen käinud ma vahel oma Orissaare sõbrannadega kooki söömas. Väga ilus on Orissaare sadamas vaade päikeseloojangu ajal merele, seal asus ka kohvik, mis on praegu suletud. Olen istunud Orissaare sadama kohviku rõdul ja nautinud vaadet merele.

Lõpetuseks. Eesti on üks imeline maa ja eestlased on väga innovatiivsed, nii teaduse kui ka toiduvalmistamise osas.