/ E-mail kolleegidele/
24.10.09
Tere, Jaan jt.!
Kirjutan, teadagi, äärmiselt kurval põhjusel, milleks on hea kolleegi Elmar Sakkovi lahkumine meie seast. Avaldan kaastunnet omastele, aga ka kõigile teoreetilise mehaanika uurimisrühma liikmetele. Kõigepealt mõtlen seda kirja pannes heas mõttes n. ö. vanadele olijatele – Ülole, Jaanile, Heljole ja Ernstile, kellel oli au Elmarit, tänu pikaajalisele koostööle, lähemalt tunda ja ehk sõbrakski pidada.
Ka minul oli au Elmariga ca 25 a koos töötada. Sellest umbes pool aega oli koostöö lausa tihe: Elmar luges kõrgemat matemaatikat majandusele ja mina koos Jüri jt. juhendasime praktikume. Kui meiepoolne tarkus, mis pärines põhiliselt Elmari suurepärastest loengutest, oli mängu pandud, jäime põnevusega tagasisidet ootama. Ja see tuli – kontrolltööde, järeltööde ja eksamitööde kuhjade näol, mis kõik ootasid parandamist. Ei aidanud ussi- ega püssirohi kõik need tuli ära parandada. Elmar – sündinud juhina -pani talle omaselt humoristlikus toonis plaanid paika ja varsti polnud enam aega ahastada – töö käis nagu Vändras saekaatris. Imelik küll, aga tulemuste kohta proteste peaaegu ei laekunud. Seda, küllap vist, Elmari väga kõrge autoriteedi tõttu tudengite seas. Või kui laekus, vastas ta sõltuvalt olukorrast, kas äärmise põhjalikkusega või siis n.ö. kosvenno…
Hiljem, peale TÜ majandusmatemaatika reformi oli mul au loenguid ise lugema hakates Elmari tööd jätkata. Ega see niisuguse korüfee töö jätkamine kerge ei olnud, aga, küllap vist, oli Elmarilt mulle üht-teist külge jäänud – humoristlik stiil, ülikooli folkloorsed naljad jne. Võib öelda , et tänu Elmarile õnnestus mul kogeda, mis tunne on kui suure auditooriumi jagu tudengeid sind hiirvaikselt kuulab ja semestri lõpus sulle kiitvaid hinnanguid arvamustelehele kirjutab. Selle eest aitäh Sulle, Elmar.
Kuid Elmar on mulle meelde jäänud särava isiksusena ja karismaatilise inimesena ka väljaspool õppetööd. Igatahes, kui ta oma üleriided Vanemuise 46-131-s riidepuu peale oli riputanud võttis ruumis maad positiiivne ootus – mida põnevat Elmar seekord räägib: mõni oivalises esituses anekdoot vms. Neljapäevastes kohvilaudades jätkus tal alati jutuainet ja igav ei hakanud temaga vesteldes kellelgi.
Lahke inimesena kutsus ta meid korduvalt endale koju külla. Neist külaskäikudest on mulle kõige enam mällu sööbinud kõige esimene. Mitte sellepärast, et Toomase ja Andrusega aitasime tal mitu uhket puuriita üles laduda, pärast sauna tegime ja mõned õlled võtsime, vaid sellepärast, et Elmar pakkus meile üht ulmelist toidupala, mida ta abikaasa välismaal oli valmistama õppinud, nimelt, pizzat. Oi, kuidas see maitses…
Enne kui lõpetan, tahaksin südamelt ära kirjutada, ühe pisikonflikti, mis meil Elmariga oli. Nimelt, väga tegusa inimesena ka tööväliselt – male, bridzh, lions-liikumine jne – nappis Elmaril kord aega neljapäevaseks seminariks ettekannet teha. Ja mina oma nooruses ja lolluses kirjutasin seminaride ajakavasse, et mina teen ettekande üks nädal peale Elmarit. Elmar soliidse inimesena ei hakanud mulle sõnu peale lugema, tegi ettekande, vupsti, ära ja kõik oli jälle korras. Loodan, et Elmar unustas selle seiga õige pea. Ma ei mäleta täpselt, kas ma tema ees vabandasin, aga siinkohal teen seda veelkord.
Et jutt liiga pikaks ei läheks,lõpetan.
Puhka rahus, Elmar.
Sander
/TRÜ rakendusmatemaatika 1977- 1982, T(R)Ü õppejõud 1982-2012, PHD matemaatika alal 1995/