See saunalugu jõuab teieni otse aastalõpu lauast. Võtsin aja maha. Nagu eluski, on sündmused ja kõnekad pausid nende vahel. Vaim või hingus täidab ja levib kõige olnu ja oleva vahel, ühendab nähtamatu essentsina. Mõnikord suitsusauna vines võime näha neid seoseid. Teame Arvo Pärdi imelist pala “Ukuaru valss”. Sellest lugu ongi.
Sel aastal käisin sajas erinevas saunas. Loendasin teadlikult, sest oli sauna-aasta. See oli mu isiklik teekond, rõõmu ja tänulikkuse rännak läbi kogu Eestimaa, lisaks põiked suitsusaunadesse Soomes, Lätis ja Leedus. Ma ei hakka pajatama, kuis sai käidud pea kolmekümnes erinevas suitsusaunas, külastatud ja korrastatud sõprade saunu, vaadeldes Alpe Šveitsi mägikuurorti saunalavalt või kükitades matka tarbeks klopsitud kilesaunas. Imelised olid lavad pärnast ja tammest, kõueheliga saunakeris suitsusaunas Ahja jõe ääres, kohatud saunamehed ja saunanaised, üksi või ülerahvastunult saunaskäigud, erinevad vihad- kas enda või teiste seotud, ilm, rahvas ja leil neis saunades.
Räägin loo jaanipäevast 2023, mil viisin oma väliseestlasena kasvanud tütre Karilatsi vabaõhumuuseumi. Viisin, et näidata sauna, kus olime huvilistega paar nädalat varem Peeter Toropi õpetuste järgi uue kerise ladunud. Ikka vanu ja väärtuslikke kive säilitades, pestes, purunenuid eemaldades, hoolikalt uusi valides, kaaludes, koputades, sobitades…. Kuid viisin ka, et veidi juurekesi tugevdada, et oleksid omad seosed endisajaga. Just ilusaimal ajal, jaanipäeval- maagia ja nõiduse ajal. Kui on imepeen see vahe. Kui on võimalus oma vingerjat elurada hää poole seada. Nagu saunaski- laenates soome keelest- luua leili. Oma elu karmust veidi lahutada, kuumavad kivid mõnusa soojuse ja hingekosutuse heaks koostööle kutsuda ja leiliga kehast ja hingest moonutused hajutada.
Ringkäigul jäi teele allikas, jõime tütrega vett ja sellest kergust saades, liikusime nagu haldjad allika poolt saunani. Oli palav pärastlõunane jaanipäeva ilm. Kase okstes oli helin, kõigis mõeldavais varju ja valguse astmetes oma mäng ja õhu värelus. Lindudel oli rõõm. Karilatsi sauna juures on teiselpool oja üks talu. Seal oldi õues end peoks sisse seatud. Keegi mängis väga oskuslikult lõõtspilli, keegi, keda puude varjust ei paistnud, kuid tema muusika hõljus üle kogu vabaõhumuuseumi hoovi.
Ja just sel hetkel, kui olime jõudnud saunani alustas tundmatu pillimees “Ukuaru valssi”. Tol hetkel valdas meid hämmastus ja lummus. Kuid nüüd, pool aastat hiljem seda lugu kirja pannes on selge, et vana sauna umber tiiru tehes põimis Eesti ilusaim helirida selle käigu tähendurikkaks ja märgiliseks, sest ta põimis kodu-Eestiga ühe noore hinge. Saunas on juured ja need on elavad, toitvad ja pühad. Meie asi on seda hoida.
