Minu ülikoolielu on mõnes mõttes jaotatav kaheks perioodiks. Esimene osa ülikoolist ja arusaamine, mis ülikool on, kujunes õpingute vältel. Õppisin 1974-79 psühholoogiat. Kuna ma olen pärit sellisest keskkonnast, kus ülikool oleks olnud endastmõistetav ja ma oleks peahoonest iga päev mööda käinud ning teadnud, mis see on. Ma olin küll peahoones käinud ja sellest ka paar korda mööda käinud, aga see ei olnud minu jaoks tavapärane. Arusaamine, millised on ülikooli tavad, positsioonid, kuidas kellegi poole pöörduda, kuidas rääkida – see on ikka 1970ndatel maalt linna tulnu (mil maa ja linna erinevused olid palju suuremad kui praegu) jaoks nagu üks õppimise periood ja rolli omandamine, et kes oled ja kelleks sa saada tahad.

Teine periood tuli hiilivalt ja palju hiljem. Selle alguseks võib dateerida 1984. aastat, kui tolleaegne majandusteaduskond kutsus mind nn tunnitasulisena kaubanduspsühholoogiat õpetama. Peeter Viires kutsus sisuliselt ühte ainet andma, nüüd me nimetame tunnitasuliseks aineõpetajaks. See viis omakorda selleni, et kui tuli riigikorra muutus ja elu muutus, siis oli üks tõsistest alternatiividest akadeemiline elu. See oli minu jaoks täiesti selge 1992. aastal, et see on alternatiiv, aga reaalselt olen akadeemilises elus 1998. aastast. 1990ndad aastad olid pigem selline komplekt konsultanditööst ja ülikoolitööst. Kui rääkida rollidevahelisest tasakaalust, siis nad mõlemad olid üsna tasakaalus, kuigi ülikooli töömaht oli nagu nõutud, aga teised rollid olid niivõrd kõrval, et see proportsionaalselt ei domineerinud. Pärast seda on domineerinud ülikooli rollid. Kui sellele teele tagasi vaadata, siis ma arvan, et see 1974. aastal alustatud psühholoogiaharidus ja seal õpitu, see sotsialiseerumine, nagu nüüd peenelt öeldakse, lõi selle baasi, mida ma praegu oskan ja mida ma ei oska.

Psühholoogiat õppimas
Kui tagasi vaadata, olen rõhutanud nii siin Eesti-sisestes vestlustes kui ka üle maailma, kui mul on võimalus olnud, siis tolleaegne psühholoogiaharidus oli parim, mis tollal Nõukogude Liidus üldse sai. Olid küll formaalsed programmid, aga isegi praegu ei anta nii head haridust, sest ei ole võimalusi. Tol ajal olid suure riigi võimalused ja mõnes mõttes ka survemehhanismid et teatud asjad peavad selgeks saama. Praegu üliõpilased saavad valida ja öelda, et miks ma peaksin küberneetikat õppima, kui ma olen psühholoog või miks ma peaksin aju ehitust tundma nii põhjalikult. Põldvere nõudis meie käest, et õpiksime ladina keeles aju anatoomia ja füsioloogia selgeks. Aga meil ei olnud alternatiive ja noore inimese aju tuleb nende asjadega lihtsamini toime. Kaks aastat matemaatikat, kaks aastat bioloogiat ja kõik, mis sinna juurde kuulub. See kokkuvõttes kujundas väga laiapõhjalise arusaama, mis on kandud üle 40 aasta. Samamoodi tekkis akadeemilisest elust arusaamise, et mis on uurimine ja kuidas seda tehakse. Jaan Valsiner oskas kujundada arusaama, mis on teadus, ta tegi seda väga malbel, aga väga järjekindlal moel. Ta sai aru, et kui ta otse mingeid asju ütleb, siis minusugune ei võta seda vastu. Jaan oli väga järjekindel uurimustöö ja teadustöö tulemuslikkuse hindamisel. Alati käis ühiselamus ja küsis, kas see ja see on juba tehtud, kuid ega ma nii väga usin ka ei olnud. Mäletan, et ühel korral, kui elasin kunstiajaloolastega ühes toas, kuulsin koridori otsast Valsineri häält. Mind aitas Epp Preem (tollal Illak), kes peitis mind kappi ära ja ütles Jaanile, et ei ole mind näinud. Sellised labased trikid näitasid, et mul oli ikka see aus häbitunne säilinud, kui ma polnud teinud neid asju, mida olin lubanud, teiselt poolt aga Valsineri järjekindlust.

Ka rahvusvahelistumist õppisime. Psühholoogiaosakonnal olid suhted Gruusia ja Venemaaga, toimusid kevadkonverentsid, kus olid külalised ja esinemised. Kõik teadustöö elemendid olid väga selgelt olemas. Ja mida ma eriti hindan, on see väike võimukaugustunne, et inimesed on võrdsed. Jah, küll professori roll oli natuke nähtavam, kuid nende autoriteet ei olnud alati kõige suurem ja seetõttu selline väike võim soodustas akadeemilist meeskonnatööd. Millised säravad õppejõud meil olid! Henn Mikkini sotsiaalpsühholoogia konspektid on siiani sellised, mille kohta ka kaasajal võib öelda, et see on klassika. Kust ta võttis 1976. aastal selle rahvusvahelise kirjanduse, seda ei saa me enam isegi küsida. Tema loengud olid niivõrd süsteemselt ja hästi üles ehitatud, et teeb kadedaks. Samamoodi ka Peeter Tulviste mõtlemise konspektid on mul alles. Ma vaatan neid ja mitte isegi siis ei olnud, kui nüüd on mul palju suurem aukartus nende inimeste ees. Nii Tulvistele kui Mikkinile suutsin õigel ajal öelda, et see on imetlusväärne, mida nad tegid. Need on asjad, mida tuleks tunnustada. Ideoloogiline aspekt seal küll oli, see oli ju sotsiaalteadus, mis allus ideoloogilisele survele, aga see oli nagu rohkem foonil või ääre peal ja see ei olnud peamine, millest räägiti. Keegi ei jätnud midagi tegemata, et ideoloogiliselt oleks nii suur surve olnud, rahvusvaheline tegevus ju toimis, paljud publitseerisid mujal. Nii et igatpidi väga hea haridus. Tõsi, esimene aasta peale lõpetamist olin ma siiralt pettunud, sest selle haridusega polnud praktiliselt midagi peale hakata. Kui ma läksin tööle Tartu kaubandusvalitsusse psühholoogiks, siis ma ei teadnud, mida ma teen ja mida ma oskan. See roll tuli hiljem luua, töö käigus kasvasin ja oli, millest oma roll luua. Kui me praegu suudaks anda sellise hariduse, et 40 aasta pärast inimesed ütleksid tänutundes – Jah, see mida ma siis õppisin, on 40 aastat mind kandnud – see olekski parim, mida me teha saame. Kogu selline mõtlemise loogika tuli psühholoogiaõpinguist. Tollal oli ka juttu aspirantuurist ja tagantjärele saan ma aru, miks Jaan Valsiner ütles, et ei ole mõtet ikka minna. Ma lõpetasin 1979 ja Jaanil oli juba siis plaanis, et ta 1980 veebruaris jääb Rootsi. Tal olid need asjad läbi kaalutud ja paljud asjad kokku lepitud ja siis oleks jäänud meie koostöö ripakile. Ja ma ei olnud ka küps aspirantuuriks ning ka motiive ei olnud. Tagantjärele vaadates on hea, et nii läks.

10 aastat kaubandusvalitsuses
See praktiline kogemus ja ellujäämise harjutused, mida kaubandusvalitsuses töötades tuli 10 aasta jooksul praktikas teha, on hiljem olnud väga väärtuslik pagas. Ma saan suurepäraselt aru, mida mõtleb inimene, kes käib 8-st 5-ni tööl, sest 10 aastat pidin nii käima. Saan aru, mis selle taga on, kus motivatsioon tekib ja kus motivatsioon kaob. See oli kokkuvõttes väga kasulik aeg ja seda enam, et intellektuaalne haridus tuli sellest, et ma sain läbi viia õppetööd ka ülikoolis. Psühholoogi roll kaubandusvalitsuses tähendas ka palju koolitust ja igasugust personali valimist. Õhtuti kella 5-st sain õppetööd teha. Ei mäleta, et see oleks nii keeruline olnud, et oled õhtul kodunt ära, pigem mäletan seda loengute ettevalmistamise tunnet. Algul oli algaja lektori hirm, et materjal saab enne otsa, kui aeg läbi saab. Naljatamisi võib öelda, et kõik kes on pikemat aega õppetööd teinud, on selleks hirmuks valmistuvad ja 10 asemel teevad 100 slaidi. Tollal illustreerimisvahendeid ei olnud ja ainus kanal oli su jutt ning see tähendas, et sa pidid suutma rääkida nii piltlikult, et igaüks sai aru. Praegu näitad pilti ja slaidi – see ühelt poolt rikastab aga teiselt poolt ka vaesustab seda, mida ülikoolis tehakse. Ka ei konspekteerita enam, ma ei näe selles enam midagi head, sellepärast et ikkagi läbi käe on läbi pea ja sensomotoorse mõtlemise rolli ei saa alahinnata. Aga sa võid ainult kõrvalt rääkida, sa võid seda muuta ainult oma ainetes või tegevustes, aga üldiselt ei saa minna vastu tuult, sa pead kohanema. Aga õhtuti loengute pidamine oli kõva kool selles osas, et kuidas toime tulla. Ja ma üldiselt sain hakkama. Aga ma ei tajunud eriti palju teadustöö rolli. Tõsi, ka kaubandusvalitsuse ajal osalesin üleliidulistel psühholoogiakonverentsidel, kuhu Anne Tuurand kutsus mind kohe 1980. aastast. Osalesin nendel ettekannetega, ma ei tea küll kuidas, mu vene keel, üldse keeled, ei ole minu kõige tugevam külg. Mõned minu ettekanded võeti väga soojalt vastu ja lõpuks 1988.a. korraldasime ise Tartus üleliidulise konverentsi Kukulinnas. See oli juunikuus, kui Eestis olid esimesed vabanemise märgid ja mul meeles, kuidas üks Usbeki tüdruk ütles: Ma tahtsin kindlasti kohale tulla, sest võib-olla järgmine kord olete te juba kapitalistlik riik, meie ikka veel sotsialistlik. See oli omaette nagu rahvusvahelise töö kogemus. Ma ei saa öelda, et Nõukogude Liit oleks olnud absoluutselt kinnine, ta oli kinnine kindlasti mingite asjade suhtes, aga et ei olnud võimalik kellegagi koostööd teha, see päriselt ei olnud nii. Minu jaoks ei olnud suuri piiranguid selles süsteemis, ei olnud nii, et ma ei saanud teha seda, mida tahtsin.

Uuesti ülikooli
Aga 1990. aastaks oli selge, et endine töö saab otsa ja siis läbisin võib-olla oma elu kõige suurema õppimise. Rääkisin Jüri Allikuga ja ta ütles – hakka midagi uurima, siin on üks kultuuriteema, mida võiks võtta ja et on olemas selline uurija nagu Gert Hofstede, kes on väga huvitavaid asju teinud. Olin sellest kõigest väga kaugel, aga alustasin. Oli kaks uut õppimist. Üks see, et nad panid Tiigi tänaval mind arvuti taha ja Els Tasa oli see, kes näitas mulle, mida arvutiga teha saab. See katse-eksituse meetod , mida ma sellal läbi elasin, oli ikka väga suur katsumus – ma ei tea, mitu korda ma tahtsin selle arvuti aknast välja visata. Võin öelda, et 1991 olid mul esimesed e-mailid, või veelgi varem. Kogu see internetiühendus käis ju läbi Tiigi tänava õppehoone, seal oli üks olulistest serveritest. Väga varakult sain selle asja lähedale. Arvutist ma ei saanud väga palju aru, aga ta muutus mu töövahendiks. Ja teine õppimine oli seoses sellega, et läksin raamatukokku, loen … aga ma sain aru, et kuigi ma oma diplomitöö tegin ingliskeelsest materjalist, ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, aga see, mis nüüd, ei saanud ma midagi aru. Võtsin Journal of Social Psychology and Personality, mis õnneks oli raamatukogus olemas ja mis oli väga hea ajakiri – loen kolm lauset ja ei saa midagi aru, ei oska kokku panna. Siis ma tegin sellise radikaalse võtte, et võtsin ja kirjutasin välja iga päev 60 sõna ning kirjutasin neid edasi-tagasi seni, kuni ühtegi viga ei olnud. Istusin raamatukogus, kirjutasin ingliskeelse vaste ja vastupidi. Alguses läks kuni 10 korda, siis läks järjest vähem – niimoodi ma töötasin paar-kolm kuud. Ma ei tea, kust mul see jõud oli, aga ma mäletan seda tunnet, seda valgust, kui ma istusin seal nendes kabiinides, et kuidas ma seda tegin ja kuidagi jalad alla sain. Siis ma hakkasin lugema ja konspekteerisin väga püüdlikult. Praeguseks ma ei kujuta ette, et kui ma tegin oma magistrieksamit ja Mait Miljan otsustas, et turunduseksam võiks üks eksam olla. Küsisin, mida ma pean tegema? Miljan ütles, et siin on Philip Kotleri raamat, 1200 lehekülge, see raamat võiks selge olla, seda küsime. Ja siis ma võtsingi need paksud 100-leheküljelised kaustad ja hakkasin peatükk peatüki järel konspekteerima. Need konspektid on mul alles. Lugesin, kirjutasin välja ja avastasin, et Kotleril on psühholoogiamagistri kraad, aga baasteooriata ikka ei tunne, et siin on viga ja seal on viga – aga see oli eneselohutamise viis. Aga niimoodi ma tegin. Tagantjärele mõeldes on see üsna tark tegu, aga ma ei tea, kust see tuli – nii see lihtsalt tuli. Ega polnud ka erilisi alternatiive.

Konsultanditöö
Ja 1991. aastal paralleelselt algas ka see, et üks endistest õppijatest Katrin (tollal Karo) Herodes otsis mu üles ja ütles, et me hakkame tegema midagi väga erilist, mida Eestis pole enne tehtud – me teeme ühe kapitalistliku kaupluse. 1991 ei olnud veel krooni, oli veel rubla ja ta ütles, et me ei tea, keda me tahame sinna tööle võtta, aga sina oled see, kes rääkis meile kaubanduspsühholoogiast ja tule nüüd vali inimesed. Tegemist oli siis Baltmani loomisega. Valisime müüjad välja, esialgu ma ei teadnud, millised on need kompetentsid, mida hinnata ja kuidas tuleb hinnata, mille alusel otsustada, kuidas sellest meeskond tekib – see oli puhas intuitsioon, vale oleks väita, et see teadmine oleks sügav olnud. Siis öeldi, et nüüd on nad siin, õpeta neid ka. Seal oli mäng selle peale, et kui sa õpetad, peavad nad eristuma sellest, mis on olnud – kõik näevad seda, mis sa oled teinud. See tagasiside on absoluutne, ei ole mõtet öelda, et ma rääkisin küll, aga nad ei tee nii, see ei huvitanud kedagi. Aga jälle mingi hea õnn r kaitses mind. Juba enne, kaubandusvalitsuse ajal, olin käinud Tallinnas, kus näinud videotreeninguid, kus korraldati mingeid kohtumisi. Aga see oli fragmentaarne, mingit erilist süsteemi ma küll sealt ei tuvastanud. Aga niimoodi kild killu haaval oli mul sellest tööst mingi pilt olemas, sellest sai tervik ja see tervik osutus nii elujõuliseks, et ma kasutasin seda seitse aastat. Praktiliselt kuni 1998. aastani kõik Baltmani müüjad üle Leedu, Läti, Venemaa, Soome, Eestist rääkimata, oli mul võimalik välja valida ja õpetada. See on olnud tohutu elukool. Kindlasti on sellest väga palju rõõmu olnud. Kui Kaunase tööst rääkida, läks täpselt 20 aastat hiljem, 2013. aastal, olin Kaunases ja läksin kohtusin nende inimestega. Nad rääkisid, et on kõik 20 aastat seda õpitut kasutanud. Nad rääkisid seda hardumusega, ka nende jaoks oli see nostalgiline, et me oleme olnud ja oleme hakkama saanud. See oli suhteliselt hea valik, praegu enam niimoodi ei saaks teha, aga tol ajal sai nii ning hoiakute ja käitumismustrite muutus oli ilmselge. Neid näiteid on väga palju, kuhu mind kutsuti. Paljusid poode pole küll olemas, aga mul on meeles, mis õnnestus, aga on kahjuks meeles ka see, mis ebaõnnestus. Mõned lahendamata probleemid on ikka olemas. Ega siis kõik hästi ei läinud, kõike võib juhtuda. Ja eriti siis, kui sa ei ole väga palju seda õppinud, sa teed intuitsiooniga, mingi kogemus küll oli.

Raamatute kirjutamine
Ja oli ka kolmas suund lisaks uurimus- ja konsultanditööle, millega tollal tegelema hakkasin. Ma ei tea, kust see tuli, aga mul oli juba 1980ndate algul tahtmine kirjutada raamatut. Jaan Valsiner saatis mulle raamatu „Lapse arengust esimesel eluaastal“ ja 1980. aastate algul, mil mul oli ebameeldivaid terviseprobleeme, mis olid ka emotsionaalselt rasked, olin haiglas ja proovisin seda raamatut tõlkida. Paarkümmend lehekülge tõlkisin ja jäi see pooleli. Mõtlesin, et järsku ei saa kirjastamisõigusi ja kes seda võtab kirjastada. Aga see soov tuli täiesti ootamatult tagasi ja ma ei tea, mis mind sundis, aga 1992. aasta algul mõtlesin, et nüüd kirjutan. Ja kuna mul oli raamatute konspekte päris palju ja ma olin selgeks teinud nende raamatute struktuuri – kui sa loed järjepanu ja baas on olemas, siis hakkab tekkima mingi arusaam – hakkasin lihtsalt peale ning mingis hoomamatus kohas tekkis organisatsioonikäitumise idee. Ja teine oluline asi raamatu kirjutamisel, mis tol ajal oli üliinnovaatiline, nüüd tavaline, oli jääda praktiliseks, küsida nende käest, kes tegelikult neid asju, millest kirjutan, ka teevad. Isegi Läänes kasutati tollal juhtide intervjuusid väga vähe. Tekkis mõte, et üks osa raamatust võiks olla intervjuud praktikutega ja siduda see teoreetilise osaga. Esimese raamatu intervjuud said tehtud 1992. aasta kevadel – aprill, mai ja mõned ka oktoobris , Siim Kallas näiteks 13. oktoobril, sir Arvi (Parbo) 19.-20. mai – need kuupäevad ja intervjuud on nii selgelt meeles. Kõige õpetlikum tollal oli sir Arvi Parbo intervjuu, sest ta oli hästi süsteemne. Kui ma enne ei saanud aru, mida ma teen, siis tema vähemalt jõudis minu ära veenda selles, mis juhi töö on. Mul tekkis arusaam, mida peaks tegema, sest ma tõesti olin väga-väga naiivne. Ei olnud süsteemset haridust just selles valdkonnas, ma olin õppinud psühholoogiat, tean ajus olevate tuumade nimetusi ladina keeles, see ei tähenda, et ma oskan öelda, et kui oluline on eristada indiviidi, grupi ja organisatsiooni vahelisi piire selleks, et sellest käitumisest aru saad. See teadmine tuleb ikkagi siis, kui sa oled õppinud seda. Aga see teadmine kuidagi tekkis ja selle raamatu saamislugu on keeruline. Ma ei ole kunagi sellest rääkinud. Osa raamatust kirjutasin juba arvutisse, aga palju on käsitsi kirjutatud, sellepärast et ma kirjutasin suvel Kihnus. Ma mäletan, et uus maja ei olnud veel valmis, teisel korrusel põrandat ei olnud, aga akna all olid raamatud hunnikus ja seda lauda, millel kirjutasin, ma ei mäleta. Siis kui väike moment tekkis, läksin üles teisele korrusele kirjutama. Nii fragmentaarselt ma küll enam töötada ei saaks – leivategemise vahepeal ja krooni tulemise vahepeal ja Kalda Kolla põetamise vahepeal – kõigi selliste asjade tegemiste vahepeal, need hetked on meeles – siis isuga kirjutasin. See osaliselt maisipaberi peale sulepeaga kirjutatud (ma olen alati sulepeaga kirjutanud) komplekt on mul isegi kusagil alles. Paljudel raamatutel olen ma kirjutanud käsitsi osi ja siis pärast löönud arvutisse sisse. Kõikidel raamatutel pole käsitsi kirjutatud osad säilinud, kolimistega kadunud.

Tekkis see suund, et oli vaja eestikeelset kirjandust ja selle baasil kaitsesin ma ka magistritöö. Kõik need asjad olid tollal palju keerulisemad kui praegu, oli igasuguseid probleeme. Aga tore oli see, et ikka 1995. aasta 15. mail „Organisatsioonikäitumine“ tuli välja ja seda toetas Avatud Eesti Fond, mis andis haruldased tingimused tollasele akadeemilisele töötajale. See tasus ka majanduslikult ära,kuigi ma ei osanud neid võimalusi näha. Olin ülikorralik, maksin kõik maksud ja maksin veel rohkemgi . Väga palju oli kasu Mart Oravast ülikooli kirjastuses , kes sai vist aru, mis see minu raamat oli ja võttis parima keeletoimetaja, kes sai olla – Triin Kaalepi, kes on kõiki mu raamatuid toimetanud. See, mida tema oskab tekstiga teha, on imetlusväärne. Esimese raamatu kujunduse, see on kõige ilusam, tegi Lemmi Koni, hiljem on need raamatud majandusteaduskonna formaati viidud. See kõik oli nii eriline. Ühel momendil oli raamat füüsiliselt olemas ja mäletan ühte momenti . Nimelt raamatu esitlus oli nädala sees ja nädalalõpul läksin Kihnu ning kui pühapäeval tulin bussiga tagasi, nägin, et bussis keegi luges seda raamatut. Kunagi sa ju ei tea, kas raamat üldse vastu võetakse. Kaua kõhklesin, aga läksin siiski selle inimese juurde ja küsisin, et mis te sellest arvate. See naine ei olnud ka kade ja ütles: „Üsna keeruline, aga kui tagantpoolt intervjuudest lugemist alustada, siis on täitsa arusaadav“. Võib-olla see on ka üks võti nende asjade mõistmisel, et see ongi väga halvasti kirjutatud raamat, sellepärast, et ma ei teadnud, mida ma teen. Uus raamat, mida ma alustasin 2004 ja millest on 700 lk valmis, mis on arvutis, erinevatel põhjustel ei ole ma avaldanud ja seisab. Võib-olla on parem, aga võib-olla ma ei oskagi paremini kirjutada. See ongi selline, või rohkemgi. Ma tean, et kirjastus siin salaja, ilma minu käest luba küsimata neid ka produtseeris ja ma ei tea, kelle heaks müüs, seetõttu mul puudub ülevaade, et mis number on. Aga ta on osutunud siiski mingil määral vajalikuks materjaliks. Aga minu kõige parem raamat on siiski „Müügisuhtlemine“, sellepärast et seal ma tean, mida kirjutasin. See esimene trükk ilmus 1997 ja teine 2001. Ja mis on vajalik, on „Grupid organisatsioonis“, see on ammu kirjutatud, võiks jälle uue teha, aga eestikeelsetel raamatutel ei ole turgu enam. Kuigi ma ei tea, kas see annab, mida vaja, aga missioonitundest võiks ju öelda, et ma teen, aga teised asjad on kõrval – see on valikute koht. Jah, kujunes veel üks tegevusliin – eestikeelsed raamatud, mida on erinevas vormis päris palju kokku. Osa teeb rõõmu, osade kohta võib öelda, et nii see on.

Rahvusvaheline teadus
Siis eraldi asi, selline õppimiskoht, mis tuli ka üsna valusalt ja kogenematult, oli muutuda rahvusvaheliseks teadlaseks. Ainult juhus on siin mänginud rolli, mingeid teadlikke oskuslikke valikuid ma ei ole teinud. Minu diplomitöö oli ju lapse kõnearengust esimesel eluaastal, mis tollases kontekstis ei öelnud üldsegi midagi. Nüüd ütleb päris palju, kuna õppimise teooriad on muutunud uuesti oluliseks. Üks huvitav asi on see, et mida ma psühholoogina kogesin, et kui ma vaatasin 1990ndate algul ingliskeelsete organisatsioonikäitumise raamatute struktuure, siis sealt puudusid kaks teemat, emotsioonide teema ja mõtlemise teema, mis on klassikalised psühholoogia teemad. Aeg näitas, et need tulid hiljem lisadena. Emotsionaalne intelligentsus, mõtlemine-otsustamine, kognitiivsed protsessid – see lisandus puuduvale hiljem. Ka organisatsioonikäitumine 1980ndatel, kui ta välja kujunes, oli kaunis ebatäiuslik. Ta on reageerivalt kujunenud , et kui midagi oli vaja, tehti ära, aga sellist erilist süsteemi ei olnud ja eks ma seda süsteemi kopeerisingi. Täiendasin siis sellega, mida mina teadsin. Aga ma ei olnud nii kindel, et eestikeelses raamatus peaks olema emotsioonide peatükk, sest ingliskeelsetes ei olnud, aga pärast ma sain aru, et kui järjest rohkem näed, siis saad aru, mitte sellel momendil. Aga vahemärkusena öelda – klassikalise sotsiaalpsühholoogia tundmine on andnud mu elu ühe parima kogemuse. Tänu sellele sain viibida 2004. aastal terve kuu Tokios Jaapanis ja olla Chuo ja Meij ülikoolis. Takahashi oli see kutsuja ning võttis mind külalisprofessorina tööle. Hiljem ma küsisin temalt, et miks ta nii otsustas. Me olime temaga varem kahel korral Saksamaal kohtunud ja suurem osa ma nägin, et ta konverentsi laua taga magas. Takahashi põhjendas valikut sellega, et ma tean sotsiaalpsühholoogia kontseptsioone. See ei ole Läänes nii tavaline, et süvapsühholoogia haridus on juhtimisega seotud teadlastel ja õppejõududel nii omane. Aga mul on see nii loomuomane, ma ei saa teistmoodi mõelda, sest see on esimene asi, mida ma olen õppinud. Ja see kontseptsioonide tundmine küllap oli see, mitte tundmine, vaid teadmine. Minu eelis on see, et ma tean kõike pinnapealselt, ma ei tea midagi põhjalikult. Kui ma teaks kõike põhjalikult, siis ma ei oleks organisatsioonikäitumist kirjutanud, sellepärast, et see on, nagu nüüd öeldaks peenelt „helikopterivaade“ – kui sa ühe asja sealt välja kisud, siis sa lööd proportsioonid paigast ära, see ei ole enam tervik. See helikopterivaade raamatute kirjutamisel ja teabe süstematiseerimisel aitas, aga oli samas ka väga suur pidur. Mul oli küll ettekujutis teadustööst, aga ikka väga hägune.

Aga siis just Anu Realo ja Jüri Allikuga (Jüri oli väga suur mentor 1990ndatel aastatel minu jaoks) see kultuuriteema läks edasi. Neil oli soov, et kultuuridimensioonid Eestis ära mõõta. Anu tegi seal ära peamise töö, mina olin väikese osa tegija, kogusin seal midagi ja võib-olla arvasin ka, aga olin üsna saamatu. Saime aru, et neid Hofstede kultuuridimensioone ei ole võimalik replikeerida, sellepärast et see mõõtmisvahend, mis Hofstedel ja teistel oli, mis individualismi-kollektivismi hindas, selles oli nii palju väiteid, millele eesti keeles puudus tähendus , näiteks small talk. Kuidas sa seda 1990ndate algul ütled? Nüüd küll andestatakse, kui räägid mitmes keeles korraga. Oli veel palju väljendeid , mida ei olnud võimalik ühte väitesse kokku panna. Mäletan Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmeid, kes olid 50 aastat Rootsis elanud, kes olid võrdlusgrupis ühe sotsiaalse kihi esindajatena ja teine grupp, kes oli elanud 50 aastat Eestis. Siis 1994. aasta sügisel olin Rootsis ja rääkisin ENÜSi kokkusaamisel neile, missugust uurimust me teemen ja kas nad on nõus selles osalema. Mäletan, et seal oli üks väide, et „töökaaslastelt võib raha laenata“. Seepeale nad küsisid, et mis see tähendab? Nende jaoks oli ainus raha laenamise koht pank. Eks uurimisel oli seda tüüpi taksitusi päris palju. Aga kuidagi me need ületasime ja saime päris huvitavad tulemused selle individualismi-kollektivismi kohta ja hakkasime avaldama. Ja see avaldamine, mida korraldasid Anu ja Jüri, oli kantud sellest, et me olime mujal väga tundmatud. Kui me tahtsime ka nüüdseks kõige rohkem tsiteeritud artiklit avaldada ajakirjas Journal of Social Psychology and Personality , mis on absoluutne tippajakiri, siis sellega käituti inetult. Toimetaja sõbral oli samasugune artikkel ja meie artiklit hoiti kinni. Tollal oli veel tehniline tase selline, et ei olnud mingeid kontrollimehhanisme, et kus su asjad seisavad, ja siis oli nii, et hoidsid seda lihtsalt kinni. Jüri rääkis irooniliselt, et toimetaja oli kirjutanud, et ta murdis jalaluu ja ta ei saanud asju ülemiselt riiulilt kätte. Sellised halvad esimesed kogemused, kuidas meisse suhtuti, see oli ilmne diskrimineerimine, aga Anu ja Jüri ei jätnud järele ja me saime avaldada, mitte tippkohas, aga me saime avaldada.

Ka seda, mis on teadusuurimise eetika, ma ei teadnud. Avaldasin koos Anthony Buonoga Bentleyst ühe Riia konverentsi materjalid Anu ja Jüri käest luba selleks küsimata. Ma ei teinud seda, sellepärast oli mul väga piinlik. Anu oli küll väga delikaatne selle ütlemisel. See algus oli väga rabe, nagu ka see, kuidas ma avastasin organisatsioonikultuuri mõõtmed minu uurimises. Seal ei saa kahtlustada mind mingis tarkuses. Aga kui tahe on kõva ja tundus, et nii avatud tegemisele ja üldine tase on madal, siis sellised, kui nad kätte võtavad, siis saavadki.

Alates 1998. aastast ma üldse hakkasin teadustööd tõsiselt võtma. Ma ei ütleks, et ma enne mittetõsiselt võtsin, kuid see oli foonil kusagil, minu jaoks oli see igav. Aga sellel momendil toimus rollide muutus ja võib öelda, et 1998-99. aastast on see siiski põhiroll. Edasi 2000. aastal ma kaitsesin doktorikraadi ja siis kahe aasta pärast olin professor. Paar korda ütlesin ma Jüri Sepale ära, kui ta tegi ettepaneku professoriks kandideerida, aga kolmas kord mõtlesin, et võib-olla ta neljas kord seda ettepanekut enam ei tee. Ma mõtlesin järele, risk oli suur, et sa ei osutu valituks sellistel tingimustel. Olin jälle hästi naiivne, kui mõtlesin, et hea küll, hakkan professoriks, kuid õppetooli küll ma ei hakka juhtima. Tuli välja, et tol ajal oli ülikooli ametijuhendis, et professor omab õppetooli. See oli ikka nagu võimalus. Selle ajani õppetooli juht olnud Kulno Türk osutus üliheaks kolleegiks selles mõttes, et ta ei kandnud viha, ei visanud kaikaid kodarasse, pigem väga toetas. Saime üles ehitada ikkagi sellise õppetooli, mis on ehk teaduskonna üks tugevamaid, kindlasti aga Eesti kõige tugevam juhtimise õppetool. See baseerus sellele, et tol ajal oli meil palju noori inimesi. Mingil ajal tuli doktorantuuri palju noori, meil kaitsti hästi palju, paljud neist on jäänud õppetooli ja meil on väga head standardid. Mitmes osas on nad meist kui juhendajatest mööda läinud oma teemadega. See oli eriline tunne, kuidas meil õppetooliga esimene ühisüritus oli. 1993.aastal enne jõulupühi avaldasime ühise monograafia. See tunne on paljudel meeles, kuidas me seda tegime, millise entusiasmiga ja mis see on, kui entusiasm kannab. See on niimoodi jätkunud suuremate ja väiksemate saavutustega ja möödalaskmistega, kõike on olnud. Mul ei ole kalduvust tahta, et kõik , kes on su juhendatavad, teeksid samu asju, mis sina ja keegi ei tohi mujale minna, et pärast min võisteldakse, et kes on parim jäljendaja. Eriti väikeses riigis ei ole sellel absoluutselt mõtet ja kas üldse on mõtet. Nii on see kujunenud.

Auditooriumis tudengite ees
Eraldi teemade ring on õppetööga seotud. Akadeemilise karjääri mõttes oli see tunnitasuline õppetöö sissejuhatus. Psühholoogias ei olnud meil 100 või 200 inimeselisi voore, majandusteaduskonnas oli mingil ajal. See oli siis uus kogemus, kuidas toime tulla. Kuna mul oli nii huvitav teema, siis ma arvan, et suur osa krediiti, mida ma sain või miks see asi suhteliselt nii hästi läks -ma olen saanud hästi palju positiivset tagasisidet ja olen kõigile tänulik selle eest-ja osa tuleneb kindlasti selle aine olemusest. Ei saa öelda, et see kõik kuulub minule kui tegijale. See aitas olla hea õppejõud. Ma olen ka juhtimises öelnud, et mis viga on olla õppejõud, kui sa saad positiivset tagasisidet, aga me peame arvestama, et kõik ei saa ja see ei olene alati nendest inimestest. Ka teistsugust tööd on vaja ja selle koorma talumine on palju raskem. Mul ei olnud seda koormat, mul oli lõbus töötada, ma võisin endale lubada selliseid dramaatilisi konfliktilahendusi ja eksperimenteerivaid võtteid, mida keegi teine ei teinud – lihtsalt see aine võimaldas ja ei olnud midagi kaotada. Igal juhul 1990ndatel ma eksperimenteerisin igasuguste asjadega. Mõned olid sellised, kus ma ise panin mööda, aga ei suutnud ka tunnistada. Üks näide pärineb 1995. aasta sügissemestrist, oli „Organisatsioonikäitumine“ ja see oli 4. aasta ülevooruaine, seal oli 150 tudengit, see suur ruum Nooruse tänaval oli rahvast täis. Ma olin suvel Ameerikas olnud ja õppinud, kuidas seal õppejõud õpivad kõik inimeste nimed selgeks ja neil on käes mingi paber, kuhu kirjutavad, et sina olid aktiivne ja sina olid aktiivne ja siis võetakse kokku ja antakse krediiti. Sinna juurde käis ka see, et ma tegin korralikud aineprogrammid, nagu Ameerikas on, mis siin olid uudsed. Valisin välja artiklid, mida nad lugema peavad. Kuid isegi siis, kui kõige lihtsamat kombinatoorikat arvestada ja sa sead tingimuseks, et igaüks peaks loengul vähemalt kolm korda esinema ja kui ruumis on 100 inimest ja kõik tahavad esineda, siis kõige lihtsam matemaatiline tehe ütleb, et see ei toimi. Lisaks veel sotsiaalpsühholoogia seaduspärasus, et olenemata sellest, mitu inimest on ruumis, esineb alati 10, mõnikord isegi 7. Kuid mina ikka kangelaslikult märkisin kõik üles. Kui tudengid sellest aru said, hakkasid tekkima eemaldujad, osa oli passiivseid eemaldujaid, need ei teinud midagi, aga siis oli aktiivseid, kes said aru, et süsteemis on viga ja nad kas aktiivselt protesteerivad või jäävad nad millestki ilma, sest ei saa oma tulemust. Siis iga kuu need suhted läksid järjest teravamaks. Ma mäletan seda inimest siiani – ma sain aru, et midagi on hästi viltu, oli juba detsembrikuu ja see inimene tuli mul koridoris vastu ja ta pööras mulle selja. Aga ma järele ka ei andnud. Juhtus seal kaks asja, aga ühest ei saanud nemad aru – see oli arvutite kasutamise esimene periood ja sekretär, kes arvet pidas, kusagil detsembri keskel tunnistas, et kõik on läinud. Ei olnud a neid protokolle, käsitsi lehed kadusid ka ära. Kuna suhted olid teravad, siis ma otsustasin ja ütlesin, et kontrollige ennast ise, mina teid kontrollima ei hakka, oli kirjalik eksam. (Ma mäletan, kui majandusteaduskonnas tehti esimene kirjalik eksam, see oli kusagil 1991 või 1992 ja pidi olema suuline eksam, aga ma olin haige ja ma mõtlesin, et teen kahe tunniga ära.) Aga 1995, minu eksperimendi ajal olid juba kirjalikud eksamid olemas ja ma ütlesin niimoodi, et nüüd kirjutate lehe äärele – Kõik minu vastused baseeruvad minu teadmistel ja ma ei kasuta abimaterjali. Allkiri ja tänane kuupäev. Ja mina teid ei kontrolli. Seda ei olnud teised veel teinud ja ma võtsin kätte ja istusin seljaga nende poole. Ja ma mõtlesin, et ma tõepoolest ei kontrolli. Ma tahaks ajas tagasi lennata ja näha, mis mu selja taga toimus. Nemad olid segaduses, mina olin segaduses , aga selle asja me lõpuks ära tegime.

Selliseid eksperimenteerimisi oli siis mitte ainult üks kord. Ma õpetasin siis ka psühholoogias, mäletan kuidas me läksime, aasta oli kas 1996 või 1997, terve 20-liikmelise grupiga Pärnusse mingisse vabahariduskeskusse fookusgruppe läbi viima. Ja siis me olime vist juba Narva maanteel, kuidas me tugikeskuse lastele tegime grupitööd, sisustasime aega. Kusagil 1999. aastast pidid need grupitööd tegema midagi praktilist ühiskonna heaks. Selliseid praktilisi ülesandeid eksperimendina oli. Mõned läksid untsu ja siis ma lubasin endale, et mitte enam kunagi ma neid enam ei tee, teen korralikult auditooriumis ära, nii nagu suurem osa korralikke inimesi teeb ja ei katseta. Aga ega ikka oma loomust ei muuda.

Õppetöö seisukohalt olen ma selle läbi elanud, kuidas puhtloengult on liigutud sellisele visuaalsete materjalide osale ja nüüd lõpuks ka kõigi muude materjalide kaasamisele. See 25 aastat on päris pikk ja mitmekesine materjalide muutmise osas. Ei saa kurta, et üliõpilaste võimekus nende materjalidega töötada on väiksem, vastupidi, mõne materjaliga töötavad nad palju paremini kui 25 aastat tagasi. Aga mõnega mitte nii hästi. Õppetöös on olnud erinevaid asju ja ma olen olnud ka julge kõiki asju vastu võtma – kui vaja teen ära. Alati pole nii head ettevalmistust olnud. Tagasisidet on erinevat olnud, aga oma töös ma väga hindan, et sel aastal oli võimalus 10. korda saada lemmikõppejõu tiitel. Ma hindan seda sellepärast palju, et see hindamine on peale lõpetamist, inimene oma käega kirjutab need nimed, see ei tule kvantitatiivsest numbrite lugemisest, vaid see pannakse kirja siis, kui kõik on tehtud. Ja seetõttu on see väärtuslik ja annab jõudu, kui sul mingid asjad lähevad untsu, kui pead selgitama ja jagelema. Sellelgi semestril oli selgitamist – liiga palju tööd, miks nii palju, kas õiglus ja võrdsus on samad asjad ja neid momente ei ole vähe. Ja kuidas säilitada meelekindlus ja et õigel kohal jälle järele annad? See on mõtlemise koht. See töö on olnud mitmekesine ja palju koolitanud, aga ma saan ka sellest aru, et entusiasmiga aluskursusi lugeda on keeruline, mingil momendil, kui sa oled sisekõnes kõik need läbi mõelnud, siis intellektuaalselt see ei stimuleeri sind enam, ei suuda enam. See on probleem, aga sellest saab üle sellega, et liigud edasi ja ei pea neid loenguid enam. Ma pole kindel, et ma suudaksin organisatsioonikäitumise loenguid pidada sellise kvaliteediga, nagu ma tegin seda 1990ndatel. Lihtsalt ei oska enam, ma oskan teisi asju. Seda peab ka õppejõu töös arvestama, et see tuleb niikuinii, aga kes kuidas selle ära tunneb ja mis ta siis sellega peale hakkab, see on inimesi pidi erinev. Nii, et see on olnud huvitav töö.

Akadeemiline suhtlus
Üks teemade ring seoses akadeemilise eluga on suhtlemine ja suhtlus sees ja väljas. Suhtluses on akadeemiline organisatsioon säilitanud teatud traditsioonid. Kui öelda, et mis on väärtused, siis väärtus ongi individuaalne vastutus ja kollektiivne otsustus, see on säilinud. Ja on kaks käsuliini, on akadeemiline ja administratiivne käsuliin ja nendevaheline suhtlus on sisesuhtluse aluseks. Akadeemiliste positsioonide nimetus, millest 1990ndatel sain juba aru, aga kõige atraktiivsem tundus emeriitprofessori nimetus. Aga mis nende vahe on ja kust need piirid, tulevad – see arusaamine tuleb ikka siis, kui sa sees oled. Ma vaatan isegi kolleege, kes ei pea igapäevaselt nende positsioonidega tegelema, nende jaoks on prorektor ja prodekaan peaaegu ühesugused. See on sisesuhtlusest.
Aga välissuhtlusest. Eelmisel aastal seadsin õppetooli koosolekul aasta eesmärgiks kõigile, et uuel aastal igaüks peaks mõtlema, kes on need 3 inimest väljastpoolt Eestit, kelle poole ta võib igal ajal pöörduda ja küsida kas nõu või abi näiteks retsenseerimisel. Igal ühel peaks olema vähemalt 3 sellist inimest, kellega tal on kontakt nii tugev, et ta suudab selgeks teha – aeg on lühike, aga palun tee seda. Mina need inimesed osalt olen leidnud väga varastest konverentsidest. Paljud võrgustikud on jäänud 2000. aastal Jeruusalemmas peetud ISSWOV konverentsilt, Organisatsiooni ja Tööväärtuste Ühingu konverentsilt, mis mind akadeemilises mõttes on päris palju kandnud. Me tegime ise ka selle konverentsi, ma olen selle ühingu president olnud, sealt on üks võrgustik tekkinud. Aga on ka teisi võrgustikke. Need peab looma, igas maailma punktis peaks sul olema keegi, kelle poole saad pöörduda, sellepärast et see loob rahvusvahelise kindlustunde. Saad nende poole pöörduda, kui sul on midagi vaja ja pead arvestama, et ka neil on mingeid vajadusi.
Mul on olnud uskumatuid kohtumisi. Kui 1990ndatel rääkis Jüri Allik Hofstedest, siis ma iialgi ei mõelnud, et me saame sõpradeks. Me vahetame aastavahetuse kirju, me vahetame muid kirju ja ta suhtub minusse väga hästi. See võimalus on tekkinud. Ta ei jaga kõiki neid asju, mida me oleme teinud tema materjalidega, aga me saame inimlikult väga hästi läbi. See on uskumatu, 2008.aasta aprillis oli meil konverents, ta oli mul kodus külas – ma ei uskunud. Ja ta sai ülikooli audoktoriks tänu meie teaduskonna ettepanekule. Põhimõtteliselt maailma tipud ei ole meist nii kaugel. Näiteks sel aastal ühel konverentsil, kus Nobeli preemia laureaat oli meie hulgas, kus me võisime temaga vestelda 3 päeva. See tundub nagu uskumatu. Võib-olla kõige esimene müstiline kohtumine oli 1993. aastal, kui me olime suvel Bentleys, Ameerika riik koolitas 30 inimest kaks kuud, et olla läänemeelne ja kinkis 1993. aastal kõigile sülearvutid ja printerid. See oli väga suur žest. Ja üks selline läänestamise mehhanism oli, et saime valida augustis 1993 mingid tippkonverentsid, mis Ameerikas toimusid. Mina valisin American Management Academy konverentsi, mis on absoluutne tipp juhtimise konverentsidest ja mis tollal toimus Atlantas. Meid lennutati sinna. (Ma ei ole hiljem käinud neil konverentsidel, sest see on nii ebasoodsal ajal, kui on meie doktorikool olnud või ainus võimalus puhata.) Se algas juhusega, et Atlantas elab üldse 3 eestlast ja kui me läksime hotelli sisse, siis me kohtasime ühte. Ja järgmisena kohtasin ühte ajakirja toimetajat, kes oli publitseerinud koos Heiki Kripsigaja teadis Eestist. Ma ei tea, palju ta minust aru sai, sest see rääkimine oli ikka väga vaevaline. Ma rääkisin õhinal, et kirjutan organisatsioonikäitumisest ja tean sellest nii palju ja siis ta ütles, et siin on konverentsil kohal Fred Fiedler, et kas ma tahan teda näha. Ma teadsin, mis ta tegi ja olin vaimustuses sellest ja loomulikult tahtsin kohtuda. Küsisin, et kas ma saan intervjuu teha. Mul oli aega 15 minutit selleks intervjuuks valmistada ja ma ei tea kuidas, aga see intervjuu sai tehtud, see oli väga huvitav, selle tulemused said kunagi Akadeemias kirjutatud ja publitseerisin ühes Soome ajakirjas Psykologia, lääne ajakirjadele ma ei pakkunudki. Mul on meeles, et Fred Fiedler oli väga isalik, paternalistlik. Kui ta tuli, ütlesin, et olen Eestist. Ta ütles, et väga kena, aga kust, kas Tartust või Tallinnast. See oli minu jaoks suur üllatus. Ta ütles, et ta teab Eestist, kuna ta on Ameerikas elanud Washingtoni osariigis umbes 50 aastat, kuid tema haridus oli Euroopast, Viinis õppinud. Ta oli üks nendest juutidest, kes pidi emigreerima. Paljud psühholoogid emigreerusid, ka nende pere oli üks nendest.

Selliseid kohtumisi tippudega on olnud üsna palju ja meil on tekkinud selliseid sõpru, kes on tipptegijad ja ütlevad, et Tartu on väga hea koht käia aastas üks-kaks korda. See suhtlus on olnud intensiivne, lisaks rahvusvahelised projektid. 1990ndatel olid väga head suhted Linköpingi ülikooliga, me tegime üliõpilaste kuuajaseid praktikume. See oli tõsine kool, kuidas rahvusvahelist koostööd teha. Kui panna kõik aastad alates 1990. aasta jaanuarist detsembrini ritta ja mõelda, mis sa siis tegid, siis loetelu oleks üpris mitmekesine.

Ühiskonna teenimine
Sellega kaasneb ühiskonna teenimise rubriik, kõik akadeemilised rollid on ka viinud selleni ja osad akadeemilised rollid on tulnud selle pealt, et ma olen olnud teinud konsultatsioonitööd ehk ettevõtete nõustamist. Kõiki pakkumisi pole jõudnud teha, aga paljusid teinud ja paljudest õppinud, on olnud raskeid asju ja seoses sellega ka suurema foorumi esinemisi. Olen saanud hakkama.
Tänu sellele, et Eesti on nii väike, võime igal aastal käia peaministri juures seminaril ja president käib meie kodutöid kommenteerimas ja panga juhatuse liige retsenseerib üliõpilaste kodutöid – need seosed on tihedad. See tuleb sellest, et Eesti on väike ja see roll annab võimaluse inimestega suhelda, see on harukordne võimalus, mida paljudes riikides ei ole. Eneseteostuse mõttes on kõige huvitavamad olnud administratiivsed rollid – õppetooli juhtimine, siis mingil ajal tuli instituudi juhtimine, siis teaduskonna juhtimine. Eriti siis kui teaduskond oli iseseisev, oli see unikaalne võimalus. Sellest, et hakkan teaduskonda juhtima, oli juttu juba mais 2011, valimine oli septembris, alles augusti lõpuks otsustasin. See mõtlemise aeg oli väga pikk, sest näiteks tänu instituudi juhiks hakkamisele on minu kõige paremad publikatsioonid ilmumata jäänud . Mul oli valik, et kas teen oma artikli ümber, mis mul kästi kõige kõrgema taseme ajakirjas teha või teha juhitööd. Võib-olla oli see ka õigustus, lihtsalt jõudu ei olnud nii palju. Tol ajal, kui ma dekaaniks hakkasin, oli kõige suuremaks probleemiks, miks ka osa potentsiaalseid kandidaate ära ütles, et eelarve oli väga suures miinuses ja oli tulemas tasuta haridus ja keegi ei teadnud , kuidas see läheb. Risk, et üldse raha ei tule, oli tohutult kõrge. Selle tasuta hariduseta oleks teaduskond ära kadunud, sest demograafiline langusjoon tuli täpselt sinna ja tasuta hariduse tingimustes oli, et ärakukkumistest osa kompenseeritakse. See oli võib-olla päästerõngas, mis aitas üsna normaalsel moel teaduskonna säilitada ja andis aega restruktureerimiseks.

Need asjad on kõik hästi huvitavad olnud ja võib-olla kõige rohkem emotsioone sisaldavad, sest seal on inimestevahelised suhted. Mäletan, et kui raha oli vähe ja ma avastasin, et Raul (Eamets), Toomas (Haldma) ja Jüri (Sepp) on mingid kokkulepped sõlminud ja võtnud kohustused, siis ma olin nii vihane, jooksin alla, et ütleks väga käredalt.. Mina arvasin, et kõik saavad aru, et me peame nüüd rahalised asjad kokku tõmbama ja nemad on võtnud mingeid täiesti süüdimatuid kohustusi! Selliseid momente oli väga palju. Kõike oli. Kõige raskem on inimeste töölt vallandamine, minu jaoks. Paljud ütlevad, et seal pole midagi keerulist, aga siiski inimlikult ei ole see lihtne.

On olnud igasuguseid asju, aga nende tegemine on olnud ikka suurem rõõm kui kurvastus. Mina leian endiselt , et mu ümber on olnud hästi palju soodsaid võimalusi, ma olen lihtsalt mõned üles korjanud ja need on töötanud ja edasi läinud. Aga sama palju on ka neid asju, mis pole välja tulnud. Ei saa öelda, et kõik oleks hästi olnud, ma olen mingeid asju üle-või alahinnanud, kergelt võtnud. Ma võtan paljusid asju liga kergelt, aga ma ei saa enam ennast muuta ka.