Aastal 1967 sai meie pere laulda õnnelikus ühiskooris: Nüüd elan Mustamäel. Minu kui loodushuvilise lapse jaoks lõppes sellega lapsepõlve parim osa, kuna kaugele eemale jäid liigirikas rohtaed ja üle raudtee vabalt metsas käimine varasemas elukohas Tallinna äärelinnas.
Mõnda aega paneelmajade mugavusi nautinuna märkasid inimesed, et midagi on siiski puudu. Suure elevusega haarati kinni ideest ehitada ühistegevuse korras aiamaju ja harida maalapikesi.
Meie isa töökoht, Pirita teel asunud NSVL Elektrotehnika Tööstuse Ministeeriumi Elektritööstuse Planeerimis-Tehnoloogiline Instituut pakkus seda võimalust oma töötajatele 1970ndate alguses. Aastal 1972 2. detsembril on märgitud maha aianduskooperatiivi piirid ja 12. juunil 1975 alustati kruntide mõõtmist. 1976. a veebruaris on saadud ehitusluba.
Kooperatiivi nimi “Ulme” lähtus uudissõnast, mis sonaveeb.ee andmetel tähistab midagi ebareaalset või teostamatuks peetavat.
Meie kooperatiivi asukoht ja sellest tulenevalt väljanägemine oli hoopis midagi muud kui tüüpjuhtum. Maa, mis meile eraldati, oli Laitses Kiiliva talu karjamaa, mida siis talus ilmselt nii suures ulatuses enam ei vajatud, ja see karjamaa tähendas kõrget kuusemetsa, mis ääristatud kadakatuttides paepealse lagendikuga. Kaine peaga võttes ei olnud seal vaba kohta, kuhu maju ehitada, ega ka mullapinda, kus köögivilja kasvatada. Labidaga rohukamarat lõhkudes tuli paekiht üsna ruttu vastu. Koht oli ilmselgelt sobilik nendele, kes ei oota looduselt armuande vaid võtavad neid ise, nagu soovitas nõukogude sordiaretaja Ivan Mitšurin.
Kui Laitse jaama ümbruses ja paljudes muudes kohtades asutati aianduskooperatiivid võsadesse ja heinamaadele, siis paigutati aiad-majad sirgetesse ridadesse. Meil kuusemetsas oli asi teisiti – majad kavandati hõredalt laiali poetatuna, ja maalapike, mida harida, oli paljudel hoopis teises kohas – lageda serva peal, mis kooperatiivi ida- või lõunakülge jäi.
Meile karjamaa loovutanud taluinimesed ei saanud aru linnarahva huvist kuusikusse kolida. Talupere poisid olid omal ajal Ruila koolis õppinud koos tuntud kultuuritegelasega, kellega mina omakorda nüüd läbi käin, ja sealtkaudu tean, et talurahvas rääkis küla vahel üsnagi halvustavalt linnainimestest, kes nende põlist maad vallutama hakkavad.
Liiatigi häiris neid üliväga, et tee sõiduteelt aianduskooperatiivi pidi hakkama kulgema nende taluhoonete vahelt läbi. Nii-öelda – lase sant karjamaale, ronib sulle veel õuegi. Olgu seegi meenutatud, et alguses oli ajutine sissesõit üle talu heinamaa kooperatiivi ühest kohast, siis lisandus raudteejaamast (3 km) tulijatele külgvärav ja võsarada hoopis teiselt poolt ja alles hiljem tehti see sissesõidutee ja suur värav, mida praegu teame. Nii et taluinimestel oli küllalt vaatamist, kes kuhu läheb.
Kuna minu isa töötas eelnimetatud pika nimega asutuse metallitöökojas, oli tema hooleks kruntide piirdemärkide meisterdamine. Mina kui tubli koolilaps sain endale toreda töö: palaval suvepäeval siltidele musta värviga numbrid maalida – kruntide numbrid 1 kuni 30, sest niipalju peresid oli plaanitud karjamaale asutada.
Lapse pilgu läbi oli koht ikkagi selgelt kuusemets. Tihedust lisasid tormi murtud puud. Esimene foto meie krundist kujutab isa jämedate mahalangenud tüvede taustal.
Kõigepealt ehitati tormimurru keskele meie väike kuurikene – mõõdult nagu lihtsamat sorti kämpingumajake, kaks laiemat aset neljale pereliikmele ja keskel niipalju ruumi, et raudahjuke nimega pursuika ära mahuks. Kuna olime palju matkamas käinud, oli selline lakooniline eluviis meile väga tavaline. Minu jaoks oli see täitsa paras eluase ja ma ei suutnud mõista, miks hakkasid täiskasvanud tegelema veel mingi suurema rajatisega.
Tol ajal ei käidud ehitusmaterjali ostmas ehituspoes, nimekiri näpus, vaid igat asja toodi sealt, kust seda sai. Sai tutvuse kaudu.
Meie kuur valmis nii-öelda päritud materjalist. Mõni aasta varem oli meie ema lapsepõlvekodu Tedre tänavas lammutatud, kuna see jäi jalgu üleliidulise tööstusettevõtte töötajate korterelamutele, mida millegipärast just sinna oli vaja püstitada. Tedre tänava maja oli ema isa ehk siis minu vanaisa Julius oma kätega otsast lõpuni ehitanud. Kui maja lammutati, tassisid ema vennad oma isa meisterdatud seinad kilpide kaupa hoiule ja need jagati omavahel kristlikult ära nagu kohviserviisid ja muu majapidamisvara. No ja siis need kenad puitosad saidki meie kuuriks selles kuusemetsas.
See oli ka päästev asjaolu, kui ema kolm venda meile maale külla tulid ja metsa ära eksisid. Rongijaamast 3 km juba vantsinud, asusid nad kuusetihnikus meie eluaset otsima. Kui äkki märkasid rohelisi seinu, siis kobasid kätega. “Need on ju meie isa hööveldatud lauad!” hüüdsid nad, rõõmsad nagu kolm karu, kes on kodumaja üles leidnud.
Kuna meie isa tahtis kõiki töid oma jõuga teha, võttis kogu ehitus üsna pikalt aega. Kõige alguses tegi ta papist ja paberist mudeli. Tolleks ajaks olid väga moodi läinud A kujulise katusega majad, kus seinu justkui polnudki, vaid kogu puitehitis oli telgitaoline nagu kohvik Merepiiga Rannamõisas. Algul oli jutt sellisest tüüprojektist ja see tundus väga põnev. Siis aga otsustati sellise maja kasuks, mis puhtale lapsesilmale meenutas kino “Kosmost” – üks sein sirgelt taevasse, ja selle pealt langeb katus siis ainult ühele poole. Kõrgeima katuseosa all on kitsuke magamisrõdu, muud ruumid kõik esimesel korrusel, millel pole lage, vaid viltune katus ise ongi lagi.
Sellise kujuga papist mudeli meie ise algul valmistaski, see oli umbes 40×40 cm papitükile mahutatud ja mõjus meile nagu mängumaja. Põnev oli jälgida, kuidas unistus materialiseerus. Tagantjärele saan muidugi palju paremini aru oma vanemate unelmate suurusest. Oli ju isa sõja ajal oma päriskodusid kaotanud – Tallinnas pommitamise tõttu ja maakohas polügooni alla jäänuna. Ema jäi ilma oma isa ehitatud lapsepõlvekodust- Nende valusate mälestuste leevenduseks võis saada oma väike puumajakene kuusemetsas.
Vundamendiauk, korstna ja ahju ladumine, vajalike metallosade sepistamine – kuna isa valdas seda kunsti – kõike seda sai siis mõnuga nautida ja nokitseda. Suuremate karkassitööde puhul tulid ema vennad appi.
Aeda hakati looma kohe esimesel suvel, nii et talveks said viis õunapuud maha ja jänkudele nalja laialt, kui nad talvel need suusakeppideks närisid. Isal on alles fotod kahjustatud puudest, ta hoolitses nende eest hästi ja nüüdseks, 50 aastat hiljem on need vahvad ja viljakad puud.
Kui vaadata aianduskooperatiivi algset projeki – roosa paljundus A0 formaadis – siis hakkab silma tabel kaardi all paremal nurgas. Seal on kruntide ja omanike kaupa üles loetud, kui suur on maja ja krundi pind jms, aga ka see, mitu seemneviljalist ja mitu luuviljalist puud peaks krundi omanik maha panema. Meile oli näiteks ette nähtud istutada 7 seemneviljalist puud. Tegelikult pani isa maha 5 õunapuud ja praeguseks on sedagi küllalt, nii et ei kujuta ette, kuhu neid veel mahuks.
Ilmselt üleliidulises plaanis oli aianduskooperatiivide rajamise põhjenduseks toitlustusprogramm ja seega pandi igale osalisele kohustus aiamaast kasu kätte saada.
Esialgu mahtusid kartuli ja muu köögivilja peenrad kõik viljapuude alla ära, aga hiljem, kui puud kasvasid, jäi aiamaa neile väikseks. Mulda pidi sellele paepealsele lapikesele muidugi igal aastal juurde tooma. Ja sõnnikut. Sellest tekkis ka sõprus taluperega, et hakati vastastikku abis käima ja üksteisele kasulik olema. Ema ja isa tegid talurahvale saia ja sepatööd, käisid põllul abiks ning vastu saime piima, sõnnikut ja muud.
Tänapäeval on seda raske ette kujutada, et kooperatiivi asutamise alguseaegadel ei olnud kõikidel peredel autosid. Meie isa – vahel ka koos emaga – sõitis Mustamäe ja Laitse vahet motoroller Vjatkaga. Alles 1984. aastal ostis isa Zaporožetsi. Mõnigi pere ja abielupaar käisid aga põhiliselt rongiga, tassides jaamast käe otsas või vedades ratastega kotis kõike seda, mida ehitamiseks ja majapidamiseks tarvis. Kuna paljud kooperatiivi asukad töötasid linnas koos, saadi muidugi kokkuleppele, kui oli vaja midagi suuremat vedada.
Mis puutub veel ühiselusse, siis ühistu esialgsel projektil oli kujutatud ka ühiskondlik hoone koos saunaga – lausa keset kooperatiivi maa-ala; selle juures oli spordiplats ja sellest kiirgusid kolmes suunas tulevikuvaated – kolm ühiskasutuses laste mänguväljakut. Ei ühishoonet, sauna, spordiplatsi ega laste mängualasid pole 50 aasta jooksul loodud.
Meie maja projekti tähis on UCPV 14. Mida need tähed tähendavad, pole aimugi, niisamuti ei loe kusagilt paberitest välja arhitekti nime. Meie isa järgis ehitusnõudeid karvapealt ja meie maja on säilinud ka praegu sellisena nagu see omal ajal ehitati. Väike vahe on sellest tulnud, et aja jooksul on puidust oksakohad välja hüpanud ja rähn on nokaga kaasa aidanud, nii et maja fassaadis on mitu väiksema rusika suurust auku, millest käivad sisse-välja linavästrikud, oravad ja kindlasti ka paljud väiksemad metsa-asukad.
Tuleme tagasi ehitustööde ja materjalide juurde.
Kui krunt mõõdetud, aeti püsti esmane onn – vanaisa maja laudadest.
Enne majaehitusele asumist pandi aias kasvama esimesed põõsad ja tehti esimesed külvid 1976. aasta kevadel.
Suvel alustas isa majaaluse puhastamist – oma rõõmuks ja keha virgutamiseks kõik puha käsitsi, 50 tunni jooksul sai maja alus välja kaevatud. Sama aasta sügisel varuti majamaterjal Hageris metsatöödel, laudadeks saeti see aasta hiljem Kiisa saeveskis. Septembris 1977 valas isa vundamendi ja juulis 1978 alustas maja karkassi püstitamist. Nagu ennegi öeldud, tegi ta kõik ise. Aknad klaasis onu Kaljo abiga.
1978 valmis ühiselt kasutatav kaev. 1982 sai elekter majapidamisse ja kaevu pump.
1982 ostis isa lauamaterjali sisevoodriks. 1983 toodi tubadesse elektrivalgus. Läks veel mitu aastat, kui järk-järgult valmis kuur, kasvuhoone, kuuri väike saunakene… Selle majapidamise arendamine oli selgelt hobitegevus, tore oli järgmist sammu kavandada, materjali varuda ja tasapisi nokitseda. Isa oli küll osav kõikide materjalide käsitlemises, aga ta töötas rahulikult, ei kannatanud kiirustamist.
Kooperatiivirahvas sai omavahel hästi läbi. Unarulejäänud maatükk jagati sõbralikult kolme pere vahel, kuna suureks kasvanud viljapuud ei lasknud oma krundile enam kõike vajalikku külvata.
Tundub nii, et kevad-suvi-sügis kooperatiivis lasi arendada rohkem sotsiaalseid suhteid kui ühiselamine Mustamäe kortermajas. Suvilanaabreid kutsuti ka linnas peetavatele sünniäevadele – hiljem paraku ka matustele – linnakorteri naabritega ei olnud sellist läbikäimist. Kruntide vahel ei olnud silmnähtavaid piire, kui ehk rida vaarikaid või muud põõsast. Üksnes mõni pere, kes pidi näiteks oma koera eest hoolitsema, tõmbas võrkaia ümber.
Ühistegevust jätkus ka väljapoole oma piire. 1992. aasta suvel põles kooperatiivitagune raba. Mehed tulid kokku ja kustutasid seda oma jõududega. Kohale tuli ka nende asutuse (pika nimega Pirita tee instituut) tuletõrje mootorpritsiga. 1997. a oli jälle vaja rabapõlengut kustutada, siis olid samal ajal õnneks Ämaril ja Paldiskis rahvusvahelised kaitseväe õppused, kust saabus tulekustutuseks abi.
Aastal 1992 kuulutati maad ja majad krundiomanike omandiks. Asutati tänapäevane ühistu.
Meie majapidamise erijoon oli see, et meie isa kasutas seda sepatööks. Ta oli aianurka rajanud väikese kolde selle jaoks, tal olid kuuris alasi ja muud vajalikud riistad. Ta sepistas kaminatarbeid, küünlajalgu, hobuseraudu ja muud, mida ise tahtis või mida keegi teha palus.
Praeguseks ajaks on umbes pooled meie ühistu kruntidest nii või naa hooldatud, aiamaja on ehitatud aastaringseks elamiseks või siis kasutatakse seda suvelgi piisavalt palju, et korras hoida. Ülejäänud, niisiis samuti umbes pooled krundid kasvavad võssa ja majad lagunevad.
Aastaringselt elavad pered hoiavad ka praegu alal koostöövaimu. Ühistu koosolekud on asjalikud ja koos korraldatakse vajalikke hooldustöid.
Sel suvel tähistasime ühistu koosolekul tagasihoidlikult (minu eestvõttel) 50 aasta möödumist kruntide väljamõõtmisest. Noored pered vaatasid huviga vana projekti ja leidsid, et ühine spordiplats ja laste mänguväljak oleksid väga toredad ideed lõpuks ellu viia.
Meie pere liikmetel – pärast ema ja isa lahkumist oleme vanimad meie õega kahekesi – niisiis meil on kokku 5 last ja 10 lapselast. Meie lapsed on endale saanud aedadega majad ja suvituskohad, nii et eluliselt pole kellelgi seda Laitse krunti ja aiamaja tegelikult tarvis. Võtsin enda peale selle hooldamise – ehkki mul juba on olemas aed ja maja – ja iga nurk ja taimekene siin hoiab alal mälestuse emast ja isast. See on nostalgiapaik meie noorema põlvkonna jaoks. Kõik, kes siin vanaema-vanaisa juures suvitamas on käinud, võivad sahtlitest leida oma joonistusi ja näputöid, puust ja lõngast ja muust meisterdatud mängu- ja tarbeasju. Kuna linnakorter oli ahtake, toodi vanasti suvilasse nii-öelda silma alt ära vanu vihikuid ja ajakirju ja muud paberivärki, millest on nüüd huvitav üht kui teist avastada.
Tänapäevaseks koduehituseks on krunt – 1100 ruutmeetrit – liiga väike, ja asukoht automaatväravaga metsatukas liiga isoleeritud ja igav – ei ühtki veekogu peale tuletõrje veevõtukoha. Ja kurb on vaadata varemeteks lagunevaid naabrimaju, kus kunagi kõlasid laste kilked.
Seal väikses aias mind ootab mu ema, nagu ütleb laulusalm. Korjan 50-aastaste puude õunu ja räägin oravaga juttu.