ERMERM

Unistuste reis Inglismaale – läbi Euroopa, bussiga!

Bussireis või pöidlaküüt? Soome maasikaid korjama või Pariisi uudistama? Lisatud: 08.01.2018

Autor: Maris - 1953

Aasta siis oli 1995, kui Aino Kreitsmann, aktiivne inglise keele õpetaja Paidest, kutsus kokku bussitäie rahvast, kelle hulka sattusime ka meie, neli või viis õpetajat Hiiumaalt, et ette võtta reis Inglismaale. Bussiks oli mingi Soomest või Rootsist toodud ja mitte esimeses nooruses Scania, mis aga ausalt vastu pidas.

Reis läks maksma 5000 krooni ja kestis vist 10 päeva. Esimene kole elamus oli umbes 9 – 10-tunnine viivitus Leedu – Poola piiril, kus seisid pikad reka-, bussi- ja autoread, tee kõrval oli vist paar putkat, aga üldiselt – ei mingeid elementaarseidki olmetingimusi. Ja esimene öö oli kindlapeale bussis – kiiremad ja õnnelikumad sirutasid end täies pikkuses vahekäiku pikali oma magamiskottides, teised kügelesid bussiistmel. Juba Poolas, esimeses bensiinijaamas moodustasime pika tualeti- ja dušijärjekorra. 44 inimest ikkagi!

Ja ikka mingid oma leivakotid olid ka kaasas – suitsuvorst, pakisupid, sulajuust, näkileivad… Ei olnud ju veel pangakaarte ja kõikide läbitavate maade valuutasid, vist mõned Tšehhi kroonid, frangid ja margad lisaks naeltele.

Edaspidi, kuni Inglismaani ja tagasiteel oligi nii, et üks öö bussis, järgmine kuskil hostelis või Formula-tüüpi hotellis. Põgusalt tutvusime Prahaga; Pariisis ja Versailles’s oli meie giidiks Sirje Lefebre, Calais’ sadamast sõitsime praamiga Doverisse, ja siis olime 3 või 4 päeva Inglismaal. Elasime Inglise peredes – see oli jälle uus kogemus; meie reisijuhiks oli üks vanem Inglise härrasmees, inglise keele õppejõud, ja tänu temale saime ülimalt hariva ja põhjaliku programmi.

Kultuurišokk oli see, kui puhas ja hoolitsetud oli kõik, ainult kuulus Inglise muru oli põua toimel kohati kollakaks tõmbunud.

London tundus nii kodune ja tuttav – tänasin mõttes oma keskkooliaegset õpetajat, kelle sunnil me pidime oskama peaaegu et peast jutustada Westminster Abbey’st, Tower’ist jpt Londoni vaatamisväärsustest. Stratford-upon-Avonis köitsid pilku lillekastid majade akendel ja tänavatel – nüüdseks on nad meiegi tänavatel juba harjumuspärased. Canterbury katedraal läks niimoodi hinge, et nüüd iga kord, kui sinna satun, käin seal ikka ja jälle.

Tagasitee kulges läbi Belgia ja Hollandi, ikka vaheldumisi bussiöödega; kuskil nii hulle piiril passimisi kui Leedu – Poola enam ei olnud.

See oli mu esimene välissõit Eesti Vabariigi ajal, selline bussireis tundus tol ajal eriti kasulik – sai ju käidud-oldud veidi ka Tšehhis, Prantsusmaal, Hollandis; näha bussiaknast Lätit, Leedut, Poolat, Belgiat…

Igatahes hammas sai verele, nii tegin edaspidi veel mitu bussireisi Euroopasse kaasa – siis juba reisibüroode korraldatud – Itaaliasse, Hispaaniasse, Austriasse, Taani… Ajapikku paranesid tingimused – tulid uuemad ja mugavamad bussid, ei-ühtegi-ööd-bussis-paketid, bussiistmel kuiviku või pakisupi mugimine asendus kohalike maitsete nautimisega.
Siiski – viimane bussireis jääb juba 10 aasta taha!

Loe ka teisi reisilugusid!

Pane oma lugu kirja!


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii