Õppisin 2020 kogemusnõustajaks, peale lõpetamist oli justkui loomulik läbid ka SKA Ohvriabi Psühholoogilise esmaabi koolitus, et saaks panustada kriisiabi vabatahtlikuna. Mäletan veel väga eredalt, et õppematerjalis oli ka peatükk sõjapõgenikest ja nende abistamisest ning koolitaja ütles, et kunas sõjad toimuvad meist kaugel, siis ilmselt seda teil vaja ei tule… Kuid nüüd kõigest 1,5 a hiljem otsis SKA just sõjapõgenikele psühholoogilise esmaabi vabatahtlikke ja see oli mulle just SEE, mis tegi minust vabatahtliku. Algul kaasati mind Tartu vastuvõtupunkti, kus aitasin infoga äsja saabunuid. Õnneks jäi aega üle ka majutuskeskuse põgenikega suhtlemiseks. Vastasin nende elulistele küsimustele, kuidas linnaliini bussiga liikuda, kuidas pangakaardi saab, mida linnas teha, kuhu minna jne. Vajadusel sõidutasin tulijaid bussijaama, rongijaama, Lõunakeskusesse raha vahetama või Ekraani riideid jms otsima. Igasuguse info üle olid nad väga rõõmsad, tänasid abi eest. Mida rohkem oli kohtumisi, seda rohkem nad hakkasid usaldama, rääkima ja seda rohkem sai neid aidata ja toetada. Edasi liikusin sealt järgmisesse majutuskeskusesse, kus samuti tekkis usaldus ja rääkimine peale mitmendat kohtumist. Sain aru, et nende jaoks on oluline just see usalduslik ja sõbralik kontaktisik, kes otsib vastused igasugustele erinevatele probleemidele ja küsimustele, aitab leida infot. Kunas väga palju infot on Facebookis ja eesti keelsena, siis oli vaja anda otsisõnu, kuidas info üles leida. Nt üürimine maaklerita või otse omanikult – meile tundub see lihtne, kuid neil ei ole nn täpitähti, seega tuli juhendada, kuidas täpitähed leida ja seejärel anda otsisõnad. Nad on küll tublid, kuid siiski on vaja juhendada, kust leida bussi ja rongi info, kust leida kriisiabi ja sotsiaal- jms teenuste infot. Samuti juhendasin neid minema loodusesse, külastama muuseume, mis on neile tasuta, et vähendada stressi. Mulle tundub, et meil ukrainlastega on side tänu Nõukogude Liidule, tänu minevikule, tänu vene keelele, mida koolis pidime õppima. Me saame aru ja me leiame ühise keele/mõistmise. Samas olen sellel vabatahtliku teel põrganud ka kokku nn aitajatega, kes ei viitsi seda tegelikult teha. Nt majutuskohas tekkis toidu probleem seetõttu, et toitlustajalt oli sisse ostetud toitlustus, milleks hommikuti oli ainult pudru, lõunaks praad ja õhtuks supp. Joogid ei kuulunud toitlustuse sisse. Samuti toodi enamasti õhtul supiga leiba, nende lapsed aga soovisid saia. Ja samuti oli probleem piimaga. Kahjuks oli õhtuti toodav supp väga tihti puljongikuubikutega üle soolatud ja söödamatu. Kui ukrainlased sellest rääkisid ja lõpuks kui midagi ei muutunud, tegid FB postituse, siis kahjuks järgnes sellele ütlus, et kui ei meeldi, minge tagasi Ukrainasse… Ühesõnaga oli probleem lahendatud väliselt. Sisemiselt tekkis veel rohkem stressi ja pingeid. Õnneks on nad tugevad, saavad hakkama. Samuti tekitab kummastust see, kui sellise jookideta toitlustuse peale öeldakse, et kui on 3x päevas toit, siis pole raha vaja (st sotsiaaltoetusi otsustas vald mitte maksta). Samas ka esmatarbekaupu – pesemisvahendid, hügieenisidemed jms sh ka ravimid (vajalikud retseptiravimid) ei toodud neile valla poolt regulaarselt. Mina vabatahlikuna viisin siis oma suurele perele aeg-ajalt toidutarbeid, siirupit, kohvi jms. Samuti viisin mõned korrad Ekraanist esmatarbekaupu, mida sealt anti. Õnneks on tänaseks neist enamus leidnud üürikorterid ja saavad ise hakkama. Ja minu jaoks oli ka väga suur üllatus see, kuidas Ekraanist ukrainlanna piltlikult öeldes välja visati. Eelnevalt oli talle ette laotud terve tema Ukraina elulugu, ka seda arvati teadvat, kuidas ta mees siia sai. Öeldi, et kunas meie andmetel on sul raha, siis Ekraanist asju ei ole vaja… Samas on Ekraan koht, kuhu inimesed just ukrainlastele asju viivad, kus peaks valitsema positiivne ja väga empaatiline õhkkond just ukrainlaste jaoks. Minus tekitas see olukord tunde, et sinna ma enam minna ei taha, sama tunne tekkis ja ukrainlannal ja temaga koos olnud teisel ukrainlannal. See on kurb. Samas ukrainlased ise ütlevad, et õnneks olen neil mina. Jagan nendega igasugust vajalikku infot, otsin vastused küsimustele, näitan Eestit. Neile väga meeldib meie loodus, puhas õhk, puhas vesi. Nad on samasugused inimesed nagu meie. Hoiame neid nagu me hoiaks enda sõpru, kes on samas olukorras või nii nagu me tahaksime, et meiega käitutaks, kui ise peaksime põgenema kodust kaks kätt taskus. Ärme sildistame! Ärme eeldame! Võtamegi neid nii nagu nad oleks meie parimad sõbrad.