ERMERM

Vähist vägevam!

Elu vähiga. Jaga oma lugu Lisatud: 10.01.2020

Autor: Liina -

Vähkkasvaja on mu emapoolset suguvõsa raputanud väga tugevalt. Ema, onu, emapoolne vanaema ja vanaisa – kõik on surnud vähki. Emapoolne vanaisa ja isapoolne vanaema surid vähki juba enne minu sündi.

Olin 8-aastane, kui mu ema haigestus vähki. Toona keegi detailset infot ei jaganud, või ma lihtsalt ei mäleta enam detaile, aga tean, et tal oli munasarja vähk. Mäletan, et käisin ema haiglas vaatamas ning veetsin palju aega maal ja sugulaste juures, sest isa pidi tööl käima. Mu õde oli sellel hetkel umbes aastane. Mäletan ema hõikeid öösiti: „Liina, võta õde!“, sest isa oli tööl ning ta ise oli nii nõrk ja jõuetu. Ööl kui ema suri, olin õe ja vennaga naabrinaise juures ööbimas. Mina ei aimanud midagi halba aga mu pisike õde justkui teadis, et ema enam pole. Siiani mäletan ta meeletut nuttu ning magamata ööd….

Ema vend oli emaga samal ajal haige. Temal oli soolevähk ning ta suri paar nädalat hiljem kui mu ema. Ma vahest mõtlen, et kuidas küll mu vanaema sellise hingevalu üle elas…

Vanaema oli mulle alati toeks ning igatsen teda siiani. Umbes aastal 2000 hakkas ta rääkima, et on kaalust alla võtnud ja juuksed on hõredad. Ta väitis , et see on seotud vananemisega ning ma uskusin teda. Tegelikult oli see tingitud keemiaravist, millest ta otsustas meile mitte rääkida. 5 aastat hiljem aga oli ta olukorras, kus enam tervenemise lootust polnud ning ta pidi meile sellest teatama. Tal oli soolevähk ning stoomi kott. Ta olukord läks nii kehvaks, et toit ja isegi vesi ei püsinud sees, aga samas kiirabi teda kaasa ei võtnud. Lisaks olid tal meeletud valud – isegi morfiin ei aidanud enam. Olin meeleheitel ning kasutades tema 36. aastat haiglas töötamise jooksul tekkinud tutvusi, sain ta operatsioonile, tänu millele ta olukord paranes. Kolm kuud hiljem läks ta hooldushaiglasse. Saatsin oma lapse mehega Tallinnasse ning veetsin järgnevad kolm kuud tema juures haiglas. Võib öelda, et mul olid 12-tunnised vahetused, kus iga 15-30 minuti järel vahetasin ta asendit, et tal lamatisi ei tekiks. Õhtuti haiglast koju minnes nutsin end magama, sest polnud teada, et kas järgmisel hommikul teda enam näen.

Vanaema suri detsembris 2006, minu juuresolekul. Mul on hea meel, et sain tema viimastel elupäevadel olla tema kõrval.

 

2013. aastal tundsin meeletut väsimust ja kuna see hakkas mu elu häirima, siis pöördusin perearsti poole. Arst tegi kõik proovid, sealhulgas ka lasi määrata vähimarkerid aga proovid olid korras. 2013. aasta veebruaris sünnib perre kolmas laps. Umbes aasta hiljem valdab mind taas meeletu väsimus. Lisaks tekib verine väljaheide. Läksin taaskord perearstile. Analüüsid on korras ja depressioonitest sai ka läbitud. Arst arvas, et hemorroidid, mis tihtipeale hiljuti sünnitanud naisi vaevavad. Hakkasin kalaõli võtma ning verine väljaheide kadus ära. Mingil hetkel ilmselt harjusingi väsimusega nii ära, et hakkasin mõtlema – ju ma siis olengi selline.

2010. aasta augustis tabavad mind ühe nädala jooksul sellised kõhuvalud, mille vastu valuvaigistid ei aita. Lisaks esineb tihti kõhukorratust ning rohkelt gaase. Analüüsid ei viita endiselt kõrvalekalletele, kuid perearst saadab mind siiski lisauuringutele sisearsti juurde Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Uuringud vältavad kolm kuud, mille jooksul kahtlustatakse erinevaid tõbesid – rasedust, maohaigusi jm. Mul tekkisid iiveldushood ja oksendasin igal hommikul. Hakkasin kaotama kehakaalu: 0,5 kg nädalas.

Kolonoskoopias ehk jäme- ja peensoole endoskoopilisel uuringul selgub vaevuste põhjus – suur halvaloomuline kaugelearenenud kasvaja soolestikus.

18. novembril 2015. aastal teatab dr. Gorosina kaugelearenenud pärasoole ja sigmakäärsoole ühenduskoha pahaloomulisest kasvajast umbes 10. cm pikkusel alal, mis on läbinud soole seina ning tuumor on levinud regionaalsetesse ja parailiakaalsetesse lümfisõlmedesse (T4N2M1 LYM, kliiniline staadium IV). Sellest vestlusest mäletan vaid üksikuid infokilde: „pahaloomuline kasvaja“, „olete hiljaks jäänud“, „opereerida pole võimalik“, „konsiilium otsustab, et kas keemiaravi on enam võimalik, et pikendada teie eluiga“.

Mind valdas pime viha. Kuidas see võimalik on, et olen liiga hiljaks jäänud?! Käisin ju korduvalt perearsti juures. Kojusõitu ma ei mäleta. Hea, et liiklusõnnetust ei juhtunud. Sellises seisundis inimesi ilma saatjata haiglast küll üksi koju lasta ei tohiks!

 

Konsiilium otsustas, et kuna olen nii noor ning mul on kolm väikest last, siis proovitakse keemiaraviga vähendada mu kasvajat. Sain intensiivset kolmepäevast keemiaravi, iga kahe nädala tagant. Mulle paigaldati port. Keemiaravi esimesel päeval veetsin 5 tundi haiglas tilgutite all. Siis paigaldati mulle balloon ehk „granaat“ (nagu mina selle väljanägemise järgi nimetasin), mis pumpas 36. tunni jooksul mulle ravimit ning pärast lasti koju.

Ma ei talunud keemiaravi hästi. Verenäidud halvenesid, meeletu iiveldus ja oksendamine. Teise ravi ajal vajasin vereülekannet. Kaotasin meeletult kaalu, kõige madalam kaal oli 48 kg. Hakkasin verd oksendama ning EMO-s käimisest võiks eraldi raamatu kirjutada. „Granaat“ tuli eemaldada. Haiglas aga kolm päeva keemiaravi tegid mu nii nõrgaks, et iga kord haiglasse sõit Sauelt Tallinnasse oli nagu põrgupiin. Arstid otsustasid keemiaravi pärast neljandat korda lõpetada.

2016. aasta veebruaris tehakse uus magnetresonants- ehk MRT-uuring. Kasvaja oli kaotanud kaks kolmandikku oma suurusest ja mind lubatakse operatsioonile. Mäletan kuidas isale ütlesin: „Kaks kuud veel ning olen terve ilma operatsioonitagi“, mille peale tema vastas: „Nii optimist ei tasu ka olla!“.

 

2016. märtsil tehti mulle operatsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis. Isa oli saanud kuskilt infot, et dr. Olav Tammik on oma ala parimaid spetsialiste. Minul isiklikult vahet polnud kus operatsioonile lähen, aga isa südamerahu pärast otsustasin Tartusse minna. Vahepeal oli mulle tehtud geeniuuringutest välja tulnud, et mul on Lynch´i sündroom ehk pärilik mittepolüüpne käärsoole-pärasoolevähk, mis moodustab 3–5% kõikidest kolorektaalvähi juhtudest. Lynch´i sündroom on autosoom-dominantse pärandumisviisiga haigus, mida põhjustavad mutatsioonid DNA valepaardumise reparatsiooni eest vastutavates geenides (mismatch repair, MMR-geenides): MLH1, MSH2, MSH6 ja PMS2. Lynch´i sündroomi tõttu otsustati, et tuleks eemaldada ka mu emakas, et vältida uue vähi teket tulevikus.

Operatsiooni käigus selgus, et kasvaja on tegelikult haaranud enda alla ka pimesoole, ühe osa munasarjast ning emakakaelast. Arstidel õnnestub 7 tundi kestnud operatsiooni käigus eemaldada kogu kasvaja. Lisaks eemaldatakse emakas, munasarjad ning suur kogus lümfisõlmi. Histoloogilisel ehk koeuuringul selgub, et lümfisõlmed on vähijälgedest puhtad. Esialgne diagnoos kukub hoobilt neljandalt staadiumilt teiseks. Kuidas see võimalikuks osutus – see on minu jaoks tänaseni müstika.

Olin kuus kuud elanud teadmisega, et olen hiljaks jäänud ning nüüd ühtäkki oli valediagnoos ning olukord polnudki nii lootusetu.

Kasvaja küll suudeti eemaldada aga operatsiooni tüsistusena oli mul jalgade osaline halvatus. Esialgu arvati, et jalgade tundetus on epituraalist aga see ei taastunud. Mis selle halvatuse põhjustas, seda vist teada ei saagi. Pidin uuesti seisma ja kõndima õppima. Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus teeb imesid. Mul kulus kokku pea pool aastat, et ilma abivahenditeta liikuma saada, kuigi jooksmisvõime pole tänaseni taastunud. IV staadiumi vähidiagnoos oli jube aga psühholoogiliselt oli kordades hullem halvatusega hakkama saada.

 

Sõnad ei oska kirjeldada minu tänulikkust nende lähedaste eest, kes on mind toetanud sellel raskel eluperioodil.

Isa tegi kõik mis võimalik ja pühendus jäägitult minu tervenemisele. Otsis infot, inimesi ja lahendusi. Ta käis minuga arstide vastuvõtul, et ma midagi ei unustaks. Esimesel keemiaravil oli üks õde pahur ning seetõttu istus ta tunde minu kõrval haiglas, olles iga hetk valmis minu eest välja astuma. Ta suutis kuidagi intensiivravi palatisse sisse pressida, et minuga 10. min vestelda. Sõitis bussiga Tartusse, seljakotis termosega kanapuljong, mida ta elukaaslane oli tunde keetnud. Mul on tõeline õnn kogeda sellist piiritut armastust!

Elukaaslase õlule jäi kogu majapidamine ja lastega majandamine, sest enamus aega ma magasin ja olin jõuetu. Lisaks veel ka mu halvatusest taastumine. Ta käis kõigele lisaks veel täiskohaga tööl, sest tema palk oli ainuke sissetuleku allikas ning autoliising ja pangalaen vajasid tasumist. Ilma temata poleks ma hakkama saanud. Olen õnnistatud, et ta mu elus on.

Sõbrad, pereliikmed ja lapsed ei lasknud mul masendusse langeda. Nad hoidsid mind tegevuses ja aitasid hoida positiivset ellusuhtumist.

 

Terve haiguse aja ma teadsin, et saan terveks. See oli selline kindel teadmine, mistõttu mul ei olnud mingeid hirme. Sõbrad on tagantjärgi rääkinud oma hirmudest ja sellest kui kehva ma välja nägin aga ma arvan, et ma tegelikult iialgi ei mõista, kui lähedal ma tegelikult surmale olin. Mu mõistus oli selge ning tahtis igasuguseid asju teha, aga mu keha ei teinud minuga koostööd. Mul polnud jõudu, et paari meetritki liikuda. Ühel hilisõhtul loivasin kuidagi vannituppa ja vaatasin endaga peeglist tõtt. Vaatasin endale sügavalt silma ja ütlesin järgmist: „Liina, mis sa teha tahad – annad alla või elad edasi? Sa tead, et sa saad terveks! Täna on sul üks väga kehva päev aga sa pead selle üle elama. See kogemus on millekski vajalik. Millekski, mille eesmärki sa veel ei tea aga see pole oluline. Sa saad terveks! Jäätis naeratas sulle ja sinuga saab kõik korda!“ Pärast seda vestlust iseendaga hakkas minu paranemine.

Juba haiguse ajal teadsin, et kui terveks saan, siis ma ei oska vastata küsimusele: „Mis sind terveks tegi?“. Ma proovisin igasuguseid asju, sest kaotata polnud ju midagi. Muutsin toitumist, turgutasin oma organismi vajalike mineraalide ja vitamiinidega, järgisin raviplaani, tegelesin emotsioonide ja mõtteviisiga, magasin väga palju jne. Positiivsuse hoidmine polnud kerge ülesanne. Nägin selleks kõvasti vaeva. Vaatasin motivatsioonivideosid ja komöödiasarju, et ennast naerma ajada. Üritasin otsida ka tugigruppe, et saada tuge ja motivatsiooni samas olukorras olnud inimestelt aga kahjuks tulutult.

 

Kogu selle perioodi jooksul ma ise infot kuskilt ei otsinud. Kõik lahendused on ise minuni jõudnud. Olen õppinud kuulama ja uskuma sellisesse müstilisse olevusse nagu „sisetunne“. Haigestudes langetasin otsuse, et „sisetunnet“ kuulates teen just sellised otsused, et juhul kui peaksingi surema, siis ei oleks mul mingit kahetsust. Tõsi, mõnel tuttaval oli raske leppida mõne minu otsusega aga tagasi vaadates pole mul mingit kahetsust. Ma usun, et minu tervenemisele aitas suuresti kaasa vankumatu usk tervenemisse, lähedaste toetus ja positiivsus.

Nüüd, neli aasta hiljem, olen ma jätkuvalt terve. Pärast operatsiooni otsustati halvatuse tõttu keemiaravi mitte teha. Olen jätkuvalt jälgimisel ning iga kuue kuu tagant käin PERH-s dr. Tiit Suuroja juures vereproovi andmas ja kord aastas uuringutel. Tõsi, mul on aeg-ajalt probleeme lümfitursetega – eriti parema käega – aga tänu lümfiteraapiale on see hetkel kontrolli all.

Olen läbinud kogemusnõustaja koolituse, et tuge, lootust ja motivatsiooni pakkuda samas olukorras olevatele inimestele ja nende lähedastele. Ma võin julgelt väita, et vähidiagnoos ei tähenda alati surma. Tänu kogemusnõustaja koolitusele olen jõudnud Põhja-Eesti Vähiühingu kokkusaamistele, kust olen saanud palju kasulikku informatsiooni ja spetsialistide kontakte.

Olen hoitud, kaitstud ja armastatud!

Olgem terved!

Liina

 

Loe sama lugu intervjuu vormis Evelin Kivilo-Paas´i sulest: onkoloogiakeskus.ee

Foto: Aivar Kullamaa