Ainult minu mälestustes sõidan ma selle armsa suslaga – see rong võeti liinilt maha 1970ndal aastal, ka raudteerelsid, millel me koolist tulles salaja turnisime, kisti üles. Alles on kaunid raudteesillad üle Mustjõe, ainult mitte minu kunagise kodu läheduses. Käime neid aeg-ajalt ka hiljem imetlemas.
Kui alustasin 1958. aastal kooliteed, siis juhtus vahel, et sain osa teest sõita rongiga Pügerist Koikkülla. See meeldis lastele väga. Enne Koikküla raudteejaama oli koht, kus rong aeglustas pisut käiku. Seda kasutasid poisid ära, ässitasid ka endast väiksemaid julgustükki tegema, hüppama rongilt maha. Me ei kujutanud ettegi, kui ohtlik see olla võis. Olin ilmselt 3. klassi tüdruk, kui sellega hakkama sain. Põrutasin jalad ära ja veeresin mööda maad. Isa oli rangelt keelanud midagi sellist teha, ka raudteel kõndida ei lubanud, aga ikkagi… Enam ma seda ei teinud, aga praegu ei oleks mul ka millestki kirjutada. Sain sama armsa rongiga aeg-ajalt sõita ka Hargla koolist Koikkülla. Oli ikka ilus, kui vedur enne peatust vilistas. Sai sõita mitu peatust: Hargla-Taheva-Laanemetsa-Pügeri-Koikküla.
Sõitsin viimast korda selle suslaga 1970. aastal, kui tõin Nõvalt väikest õelast vanaema-vanaisa juurde. Ta jäi rongis mu süles magama – nii uinutav oli rongirataste ühtlane lõksumine.
Sama suslaga tõid ema ja isa mind Valga sünnitusmajast koju, seetõttu on mu mälestused helged. Kui veel ajas tagasi minna, siis ladus mu isa noormehena Taheva jaamas rongile propse ja teenis raha.
Olen lapsepõlves elanud kahel korral raudtee lähedal, esmalt Lepal, kus oli rongipeatus ja pisut hiljem Taheva-Hargla vahel asunud Punda talus. Oli uhke tunne näha rongi mööda kihutamas kord Lätimaa poole, siis tagasi Valga poole.
Sama rong teenis eestlasi Vabadussõjas. Olen näinud ajalooraamatus uhkeid fotosid. Kahjuks mul endal fotosid rongist ega raudteejaamadest ei ole. Uhke tunne oli selle rongiga sõita.
Varajase rongi vile kostus ka meie koju viie kilomeetri kaugusele läbi uduste, vihmaste, tuisuste ja päikseliste päevade. Armastan neid mälestusi.