Millal saab asi vanaks või kasutuks sõltub ennekõike sellest, millega on tegu, milline on tema kasutustihedus, kuidas teda hoitakse ja temast hoolitakse.
Minule kuuluvas paaris majapidamises on palju vanu asju. Nii on näiteks ühes nõuka ajastu korteris tänini 100% kuuekümnendate kuni kaheksakümnendate aastate mööbel.
Kuidas see nii on läinud või miks nad seal on, võib tekkida lugejal küsimus.
Saan öelda, et mu ema oli vaene ja kasvatas mind üksi. Pea kogu mööbel oli olemas juba enne mind. Minu ajal sai juurde ostetud vaid koolilaud ja minu diivan. Kuna emal raha polnud aga tal oli hea puutööoskustega tuttav, siis nii köögimööbli kui elutoa seinakapi ehitas tuttav elamisse sisse.
Ema vananes ja tema vanemisega vähenesid järjest tema nõudmised asjadele. Nii jäi mööbel ajast ja aega tänaseni üks ja seesama. Lagunemise tõttu on kadunud pildilt vaid kiiktool ja ühe tugitooli katteriie on vahetatud.
Nii nagu mööbel, nii on suures osas vanad ka selle elamise nõud. Kümmekond aastat tagasi viisin kööki mõned uuemad taldrikud, sest tundsin, et need vanad ja kulunud nõud hakksid mind väsitama ka neil vähestel kordadel, kui elamises käisin.
Elutoa kapi uksi avades on mõnedes kappides asjad nii nagu 30+ aastat tagasi. Minu õpikud, töövihikud ja kirjavihkud on ikka samas kapis, kus kaheksakümnendatel. Sama moodi osad minu mänguasjadest ja jõuluehetest.
Kuna korter seisis mõned aastad kasutusena, siis oli seal aega-ajalt tore niiöelda nostalgitsemas käia. Kord isegi mõtlesin naljaga pooleks, et peaks korteri välja pakkuma ekstreemmajutuse võimalusena.
Aga nüüd elavad juba pool aastat korteris põgenikud Ukrainast. Kui korterit näitama läksin, olin kindel, et vaevalt seda tahetakse aga noh, ega näitamine mul tükki küljest võta. Vähem kui tunniga olid ukrainlased oma otsuses kindlad, et selle korteri võtavad nad omale koduks.
Pakkusin välja, et sotsiaalmeediast otsivad endale ise kaasaegset meelpärast mööblit ja tõstavad korteris oleva vana garaazi jalust ära aga siiani on aastakümneid korteris olnud vanad asjad taas kasutuses ja neid pole pagendatud pimedasse garaazi.

Vanadel asjadel on minu jaoks alati väärtus. Neis võib olla ilu, neis võib olla valu. Neis on mälestused ja lood. Minuga seotud lood ja minu mälestused. Minu jaoks on mälestused väärtus omaette. Olen naljatamisi öelnud, et olen pigem mineviku inimene kui tuleviku inimene. Ma ei suuda oma vanadest asjades kergelt lahti lasta. Samas on paljudel edasimüüjatel vana mööblit, mis mind kõnetavad. Nii olen oma elamisse soetanud vana kummuti ja vanaaegsed toolid. Tõenäoliselt sisustaks ma kogu oma elamise vanaaegse mööbliga, aga rahkott va sindrinahk jääb õhukeseks.
Viimase 5-7 aastaga on vanaaegse mööbli hinnad Eest turul tõusnud selliseks, et ma ei suuda järge pidada, mistõttu pean leppima mõne üksiku, mind kõnetanud mööbliesemega. Nii nagu mõned väärtustavad vana veini, nii väärtustan mina vanaaegset/antiikset mööblit. See lihtsalt on südamelähedane.
Ah, et kas mu kodus on ka kasutuid asju? No kohe kindlasti on ja kohe kindlasti rohkem, kui peaks olema või peaks normaalne olema. Mida ma nendega ikka teen, vaatan neile aeg-ajalt otsa, suutmata otsutada, mida nendega ette võtta. Tihti saab öelda, et need on mälestustega seotud esemed. Kuigi neid otseselt igapäevaelus ei vaja, ei suuda neid ka müüa või ära anda.
Katkisi asju ma siiski alles ei hoia, neist on lihtsam loobuda. Eriti lihtne on loobuda tänapäevastest veekeetjatest, mida ikka ja jälle tuleb mingil põhjusel välja vahetada. Õnneks on ohtlike jäätmete ja olmeelektroonikast vabaneda lihtne. Koduvald teeb aastas korra korjandusringi, kuhu saab siis sellised asjad tasuta ära anda. Muidugi meeldiks mulle, kui selline korjandusring oleks 2 korda aastas ,aga noh, asi seegi. Tänapäeva olmeeletroonika on teadupärast katki siis, kui ta enam ei tööta. Vanasti olid ikka olemas remonditöökojad, kuhu elektrilised asjad sai „ravile” viia. Tänapäeval tehakse korda vaid telefonid, arvutid ja kellad. Muudele esemetele „arsti” leida on kunsttükk omaette.
Vanasti, kui mina noor olin, olid asjad tehtud nii, et neid oli võimalik parandada. Tihti oli meistrimees igas suguvõsas olemas. Mäletan, kuidas onu kõrvalt õppisin oma tuuletaskutega Zaporožetsi hingeelu tundma. Iga tühja-tähja pärast ponud vaja autoremondi töökotta joosta. Tänapäeva esemed tehakse aga nii, et neid kas polegi võimalik parandada või vajab nende parandamine eriteadmisi või eritehnikat. Vanasti oli valik lihtne: lehtvõti, padrunvõti, tellitav võti, kruvikeeraja. Nüüd on asjad nii peeneks aetud, et teagi, mida kõike vaja läheb, et näiteks üks autopirnike ära vahetada.
Vaat sellised olid minu mõtted ja minu arvamised. Kellegi teise mõtted asjadest ja nende väärtustest on hoopis teistsugused ja las nad siis olla.
On ka minu tutvusringkonnas inimesi, kes vahetavad iga kolme kuni viie aasta tagant tapeeti mitte sellepärast, et tapeedil midagi viga oleks vaid sellepärast, et stiili muuta. Ja on ka minu tutvuskonnas inimesi, kelle korteri sisuks ongi vaid voodi, teler ja paar istekohta. Ja mitte sellepärast, et inimesel raha ei ole vaid sellepärast, et talle nii meeldib.
Aga mulle nii ei meeldi, sest sellised elamised on minu jaoks kõledad, tühjad, sisutud ja ilma oma loota. Jääb mulje nagu inimene elaks pidevalt nagu ajutisel pinnalt, kust homme tuleb lahkuda.
Nii, et mõistan inimesi, kes koguvad kollektsioneerimata. Peaasi, et see kogumine jääb terve mõistuse piiridesse.