Vanaema Lena sündis 1956. aastal Põhja-Uuralites, väikeses külas Serovi linna lähedal. Kuni 1968. aastani elas ta oma sünnimaal, Venemaal. Tema lapsepõlv möödus karmide talvede ja töökate inimeste keskel. See oli aeg, mil inimesed tundsid üksteist nimepidi, uksed jäeti sageli lukustamata ning lahkus ja vastastikkune abistamine olid tavalised. Ta mäletab, kuidas ta käis sõpradega mägedes ja ronis koobastes – tõelised lapsepõlveseiklused Uurali looduse keskel. Nende majas oli alati tükk leiba neile, kes külla tulid. Selline eluviis oli sel ajal ja piirkonnas tüüpiline: paljud pered elasid maapiirkondades, eriti Uurali ja Siberi piirkonnas.

Hiljem kolis tema perekond Krasnodari oblastisse, kus Lena lõpetas kooli. Ta õppis kuni 10. klassini, sest polnud kusagil, kus tal haridusteed jätkata. Samas piirkonnas ta abiellus ja lõi pere. Tema isiklik elu polnud aga kaugeltki ideaalne: abikaasa jõi ning tõstis käe tema ja laste vastu. Kuid saatus andis talle võimaluse – kui Lena saadeti Narva linna tööle, ei jätnud ta seda võimalust kasutamata. Narva ja Ivangorodi vahel polnud sel ajal piiri. See juhtus umbes 1970. aastate lõpus – täpset aastat ta ei mäleta.

Narvas töötas vanaema Lena mitmesugustel ametikohtadel. Ta töötas Sergali kaevanduses, seejärel kraanaoperaatorina ja hiljem kaks aastat Kreenholmi manufaktuuris, kus ta oli monteerija. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist läks ta tööle turvamehena. Kõik need ametikohad nõudsid vastupidavust, kannatlikkust ja meelekindlust – omadusi, mida tal külluses oli. Naised osalesid meestega võrdsetel alustel tööelus, eriti tööstuses. Narvas kohtas ta ka oma teist meest – kohalikku meest, kellega elu oli rahulikum. Nad elasid koos kolme lapsega ühises korteris Narva südames.

Aastaid käis vanaema suviti külas oma õel, kes jäi elama Venemaale. See kestiv nii kuni 2022. aastani, sest siis hakati piiriületust piirama ja nüüd on vana Lene jaoks juba keeruline kaugele sõita. Aga ta räägib, et talle väga meeldis rongis koos perega Venemaale õele külla sõita.

Tänapäeval hoiab Lena sidet vanade tuttavatega läbi interneti – eelkõige „Одноклассники“ keskkonnas. Seal kirjutavad talle vanad sõbrad, klassikaaslased ja töökaaslased.

Lena usub, et varem oli kõik parem. Mitte sellepärast, et elu oleks tollaajal muinasjutt olnud – üldse mitte. Tal pole mineviku suhtes illusioone, aga ta meenutab igatsusega möödunud aegu, mil inimesed oli omavahel lähedasematest suhetest ning toetasid üksteist rohkem.