Vanaema juures lõhnas kõik. Jõe tänaval, Paides. Või õigupoolest oli pigem nii, et igal asjal oli oma lõhn. Niiske ja jahe eeskoda, aastakümnete vanused mantlid-joped, rääsunud äärega kaabud ja karvamütsid. Sealsamas sahver, emailkausis sült. Laual köögis vakstu, tugev sünteetika. Laual suitsuvorstilatt. Puhvetkapi uks – vineerist ehk? – käis kriuksuga lahti ja seal kapis olid tassid, pikalt seisnud lõhnaga, kui nina sisse pista. Või matrjoškad, mis seisid ahju kõrval laua peal. Seal nurgas seisin tihti, karistuseks, ja nuuskisin matrjoška paksu värviga dekoori ja ummuksis seisnud sisu.
Kööginurgas solgipang, peal ulpimas kartulikoored. Öösel käidi seal pissil. Vanaema istumas madalal pingil, pikad puuvillased aluspüksid paistmas kitli alt, põll oli ka, väga must. Ta kooris noaga õunu. Vanaema ema, muldvana Manna, tema uduõrn kirbepoolne pissulõhn, helevalged juuksed ja pilk, kuidas ta vaatas mind esinemas. Laulsin „Hiiretips läks putru keetma…”
Ja siis oli kõrvalhoone, ait. Vanad tööriistad lõhnasid nagu muld, mängusjad teisel korrusel lakas nagu kõrbekuumus. Ja maja taga oli tikripõõsad, õunapuud. Kruus tolmamas, tolm lendamas sirelihekile. Maja ees on ebajasmiin, väga suur, väga magusa lõhnaga. Rõske niiskus maja taga, päike ei paista sinna. Korraks lahvatab virtsahaisu, sest maja kõrval on auk, augu peal kate, kuhu minna ei tohi.
Kui vihma sajab, siis toas ollakse karedal pruunil nurgadiivanil, peal luitunud baikatekk, millele on päike pikalt peale paistnud ja kus on kass maganud. Piparkoogid, mida vanaema lasi mingist aparaadist välja, sellised vorstid, kardemoniga. Ja nääriküünlad pisikesel kuusepuul söögilaual, vaha tilgub okastele ja ruudulisele linale. Vanaema üksindus lõhnab ja tema karmid krussis juuksed.