Kui olin väike ja tihti vanaema juures maal, siis igareedene traditsioon oli saunaskäik. Mu ühed esimesed mälestused ongi seotud saunaskäiguga. Saun oli peamajast paarkümmend meetrit eemal, väike maja. Mäletan, et seinal oli vanaisa lastud põdra nahk, mida mööda käega silitades oli tunda karmi karva ja seina peale oli puidust alusele kinnitatud vanaisa jahitud suure sabaga metsis (vanaisa oli jahimees). Saunas oli kuuma ja külmavee pajad ja paras vesi tuli oma kausis kokku segada. See oli ohtlik töö, nii et mind 4-5 aastast seda tegema ei lubatud. Vanaema oli sauna eesruumi ära kütnud, nii et saunaskäik oli väga mõnus, mina ise lavale väga ei roninud, pigem olin mõned minutid alumisel astmel. Kõige toredam saunaskäigu juures oli see, et vanaema tegi mulle kolmnurksest rätikust “kõrvad”. Oli üks ilus kollasest riidest lõigatud kolmnurkne riidetükk, mille ühe otsa pani vanaema mulle otsaette ja siis pikema osa sidus tagant ettepoole, nii et tekkisid pea mõlemale poole “kõrvakesed”. Vanaema kutsus mind siis väikseks kiisuks. Talvel tundus tagasitee majja nii pikk, kuna hanged olid kõrged, ilm oli teravalt külm, aga teadsin, et majas ootab mind juba mõnus õhtusöök.