Minu vanaisa põhimureks oli see, et tal oli alati midagi kadunud, eriti siis, kui ta oli joonud. Nõukaaegsele vanaisale kohaselt juhtus seda sageli. Eriti kibedal tööajal nagu suvine heinategu, vilja- või kartulivõtt. Kui vanaisal midagi parasjagu kadunud oli, siis mobiliseeriti terve perekond kadunud eset otsima. Pohmellis vanaisa oli kuri ja pahur, süüdistas kõike ja kõiki. Ühel järjekordsel otsimismaratonil oli otsitavaks vanaisa rahakott. See rahakott on mul siiani silme ees – pruunist nahast, juba kulunud, isegi võidunud ja mustunud. Pigem suurem ja käis lahti kui raamat, eraldi taskut müntide jaoks polnud. Suure otsimise peale, kui närvid olid viimseni pingule aetud nii mu emal kui ka vanaemal, kes palus jumalakeeli vanaisa, et too süüdistamised lõpetaks, leiti rahakott lõpuks suitsusaunast pingi alt. Saun ise oli peaaegu kokku kukkumas, aga hoolimata sellest, et mitu meest oli majas, ei näinud keegi vajadust selle parandamiseks või uue ehitamiseks. Saunal oli üks pisike, nurgast katkise ruuduga aknake. Üleni tahmunud. Ilma ukseta esikus hoiti veel hernekeppe ja muud kila-kola, mida aastaringselt vaja polnud. Sauna sisenedes võttis tulijat vastu pisike pingike, kuhu terve saunaseltskond oma riided laotas. Ja seal, kipaka pingikese all vedeleski mu vanaisa igavlev rahakott. Küllap ta mõtiskles nendel üksildastel ja nõgistel tundidel, kuidas vanaisa noore poisikesena paljaste jalgadega sellest samast, papa ehitatud saunast maja poole lippas. Suvel läbi niiske rohu, talvel läbi lume. Seljas ainult üks pikk särk. Mingeid pükse toona lastele ei antud. Võibolla oli see sama pingi all kõhutav rahakott olnud ka tunnistajaks vanaisa tavalisele joobunujutule, kuidas ta ikka terve suve Valduril sauna ehitada aitas, aga pärast ei kutsutud teda sissegi. Seda juttu koos vürtsikate „kurraditega” said kuulda nii mu vanaema, ema kui ka mina, kes ma sellest samast viltuvajunud saunast suvisel ajal läbi niiske heina maja poole tõttasin. Täpselt nagu vanaisa palju-palju aastaid varem. Kummaline on mõelda, et sinnasamma sauna ta kaudselt ka oma elu jättis. Ühel laupäevaõhtul, kui mu vanaema lahkumisest oli juba mitmeid aastaid möödas ja vanaisa elu koosnes ainult söömisest ja magamisest, soovis vanaisa minna sauna. Ta polnud kunagi eriti puhtust armastanud. Kampsun oli eest alati rokane, mustunud ja võidunud nagu poleks ta seda kunagi seljast võtnud. Suurte mustade küüntega sõrmed, mis sannaliha lõikasid, pühiti ikka esmalt kampsunisse. Sama paks, kui vatitekk, mida vanaisa pühaks pidas, oli see mustus ja rokk, mis tekki oli ladestunud. Ja need aluspüksid! Aga jah, tol laupäeval, kui vanaisa elust oli jäänud alles vegetatsioon, tahtis ta minna sauna. Onu viis ta sauna ja vanaisa oli kõvasti vihelnud. Lasknud ka end rahumeeli puhtaks nühkida. Eks ta terve elu üks trotsi täis vanamees oli, aga tookord oli täitsa leplik olnud. Aga kui järgmisel päeval onu talle hommikuputru keetma läks, siis nägi, et vanaisa tahaks talle nagu midagi öelda, aga enam ei saanud, sõnad ei tulnud enam välja. Hiljem kiirabis teel Võrru olevat surnud. Küllap ta selle hinge siis sauna jättis. Loodetavasti sai see hing nõnda puhtaks nagu sellel väikesel Heinol, kes särgi väel tuppa jooksis ja kes mamma sõnutsi olevat olnud kõige parem poiss, mitte sellel Heinol, kes naist klobis ja enda ilusaimad tunnid õllesaalis veetis. No ei saa seda juttu kuidagi helgelt lõpetada, nii palju kurbust on see vanaisa minus tekitanud. Ma võiks ju kujundlikult öelda, et sama tahmane nagu see vana sann, oli ka vanaisa hing, aga noh, see oleks küll saunale liiga tegemine. Eriti veel sauna-aastal.