Suvekuudel oli kogu perel kombeks minna randa, et nautida päikest ja sooja vett. Ühel päeval otsustas vanaisa pärast pikka ujumist end veega loputada. Ta hakkas otsima kohta, kus end pesta, ning märkas toru, mis nägi välja nagu dušš. Ilma pikemalt mõtlemata keeras ta kraani lahti, kuid hetk hiljem sai ta aru, et oli teinud suure vea – see polnud mitte tavaline dušš, vaid hoopis väljalasketoru, mis kuulus lähedal asuvale hoonele.

Vanaisa ehmus hetkeks, kuid kui ta nägi, et keegi oli tema väikest äpardust pealt näinud, ei suutnud ta ise ka naeru tagasi hoida. Ta raputas pead, naeris enda üle ja suundus seejärel õige duši juurde. Pere, kes oli tema tegemisi kõrvalt jälginud, puhkes samuti naerma ning sellest hetkest sai pereringis naljalugu, mida ikka ja jälle meenutati.

Päev lõppes rõõmsas meeleolus – kõik nautisid üksteise seltskonda, sooja suveilma ja lõbusaid hetki. Need olid küll väikesed, kuid meeldejäävad seigad, mis tõid naeratuse näole ka aastaid hiljem.