Vanaisa töötas vedurijuhina ja tema tööpäevad olid sageli täis meeldejäävaid hetki. Ühel päeval, kui ta koos abilisega rongi juhtis, tekkis neil vajadus teha väike peatus. Peatuskoha lähedal kasvasid suured kapsapeenrad ning abiline, nähes neid, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja võttis kaks kapsast. Kahjuks jäi ta sellega vahele, kui üks vana naine, kes nägi kogu olukorda, jooksis tema poole ja hakkas appi karjuma.

Vanaisa, mõistes, et nad peavad kiiresti edasi liikuma, pani mootori tööle ja lootis, et abiline jõuab rongile tagasi hüpata. Kuid kui rong järgmisel peatusel peatuda soovis, ei olnud abilist kuskil näha. See pani vanaisa muretsema – kuhu ta kadus? Kas ta sai vana naise eest minema? Kas temaga on kõik korras? Vanaisa hakkas rongiga edasi-tagasi liikuma, lootes teda märgata, kuid tulutult.

Tööpäeva lõppedes, kui vanaisa lõpuks rongilt maha astus, märkas ta eemal kedagi tuttavat. Seal seisis abiline, natuke tolmune ja hingeldav, kuid täiesti terve. Selgus, et ta ei jõudnud rongile ja pidi terve tee jalgsi tagasi tulema. Nad mõlemad puhkesid naerma, mõistes, kui naljakaks see juhtum hiljem muutub – kuigi tol hetkel polnud see sugugi naljakas.