Vanaema koduseks peakatteks oli alati rätt – suvel õhem, tõenäoliselt kunagi kauni mustriga, mis aastatepikkusest kasutamisest tuhmunud, talvel paksemast kangast, millega hea lauda, karjaköögi ja toa vahet toimetada. Talvistest rättidest meenub üks hõbeniitidega läbikootud elektrisinine rätt, mis oli suurte lumekuhjade taustal kergesti eristatav. Vanaema oli tilluke ümmargune pallike, märkimisväärselt kõverate jalgadega ning kadus tihti lumehangede vahel silmist nagu väike laps. See elektrisinine rätt paistis hästi silma poolpimedas sõnnikuses laudas, kus vanaema lehmi ja hiljem kitsi lüpsmas käis. Jooksin tihti lüpsmise ajal lauta, et kanadega lollitada ja neid meelega provotseerida ja ärritada. Vanaema oli kummargil lehma taga, pea sinise rätiga vastu lehma sooja külge surutud, ja tõmbas sirr-sorr sooja, auravat piima lüpsikusse. Lüpsmisele eelnes alati vanadest alukatest rebitud lapiga udara puhastamine ja nisade rasvaga sõõrutamine. Vat seda rasva sattus küll igale poole ja see rätt oli rasvane mis rasvane. Vanaema juuksed olid ka kogu aeg rasvased. Enamasti ei teinud ta sellest välja, sest ta oli pärit põlvkonnast, mis pesemist väga ei väärtustanud. Hea kui laupäeval sauna sai ja ega rätti ka üleliia tihti pestud. Aga enne lüpsmist oli lehm mõnusasti asemel mäletsenud, sabaga aeg-ajalt justkui rahulolust õlgedele kopsates, lüpsmiseks püsti aetuna paljastusid ka sõnnikust korbatanud küljed. Sinna lehma sooja ihu vastu vanaema oma rätistatud peakese toetaski. Lehm sai aeg-ajalt sõimata, kui jalaga rapsis või sabaga vehkis, vahel isegi käega lüüa, aga tõenäoliselt oli lehm ainuke olend selles majapidamises, kes vanaema siira tänulikkusega armastas ja kellele vanaema oma hädasid sai rääkida. Ja hädasid oli joodikust mehe kõrval suures majapidamises palju.
Alevisse poodi mano minnes vanaema rätti ei kadnud, enamasti pesi pea lihtsalt kausis ära ja keeras tuka lokirullidesse, et tuleks lokiline, kohev tukk. Külmemal ajal kandis vanaema poodi man või peretohtri man ikka isekootud baretti. Neid oli tal lausa paar tükki – üks kollase ja pruuniga, teine mahedam punakas, mõlemal lilled sees. Vanemas eas hakkas neile tuti asemel naljakaid nupukesi peale õmblema. Näiteks võttis vana pudelikorgi ja heegeldas sinna ümber mingi moodustise ja õmbles selle nupuks keset pealage. Sarnast asja võis teha ka vana nööbiga – heegeldas mingi pusa ümber ja õmbles kuhugi kaunistuseks.
Vanaisa pani alevisse minekuks vahel pähe kas kaabu, sirmiga valge mütsi, mille üle vanaema ikka nalja heitis, et „tulõ mäke pite hõisatõn valge müts pääh“ või talvel läkiläki. Sõltuvalt sellest, kas vanaisa oli ennast täis joonud ja rattaga kraavi kukkunud, ja kui pikalt ta oli kraavis vedelenud, olenes peakatete seisukord. Tihti vajasid need vanaema hoolitsevat kätt, vahel piisas ka sellest, et heinapuru maha pühkida ja uuesti vormi lüüa. Kodus kandis vanaisa pikalt Nike´i nokkmütsi!! Ju oli tal oma noorusest sirmiga mütside armastus sees, aga sellest mütsist ta ei loobunud. Müts oli kohutavalt räpane, rasvane ja higitriibuline – oli see müts ju peas ka rasketel heinatöödel, näiteks heinte küüni viskamisel, mil higi voolas ojadena. See nokkmüts oli tegelikult minu oma – oli üks neist harvadest kordadest, mil olin isapoolsel vanaemal Nõmmel külas ja sattusime Nõmme turule. Muidugi oli seal lademetes võltsitud kaupa – Nike´i ja Adibassi dresse, nokatseid ja plätusid. Nii väga tahtsin endale seda võidujumalanna kaarekest või kolme triipu külge. Suurest süütundest, et poeg (minu isa) lapsest välja ei teinud, ostiski vanaema mulle Nike´i nokkmütsi ja T-särgi. Pealinnast Võrumaale jõudnuna, hakkasin kärmelt asju proovima. Nokkmüts oli kohutavalt suur, no ei tea, kellele mõeldud ja logo õmbluse alla oli lihtsalt ajalehe paber pandud. T-särk oli samuti kohutavalt suur, paras öösärgiks ja üldsegi mitte nii apetiitne kui turulettidel. Jätsin asjad rõõmutult vedelema. Küll aga sai vanaisast nende püsiv kandja ja sellepärast ongi nii paljudel fotodel vanaisal Nike´i müts peas: vanaisa õunapuu all Stalingradi raamatut lugemas, Titanicu T-särk seljas ja Nike´i müts peas; vanaisa aidatrepil jaanipäevaeelseid kasevihtu tegemas – sinised dressipüksid, kampsun erinevate päevade menüüga rinnaesisel seljas ja Nike´i müts peas; vanaisa jommis peaga vastupunnivat koera kallistamas – ikka see Nike peas.