Teksti autor: Airi Hanikat
Alates 24.veebruarist,mil algas sõda Ukrainas valdasid mind erinevad tunded, suur soov aidata, abitus, hirm tuleviku ees… Kuu aega hiljem 22. märtsil nägin Ringvaates lugu, kus rääkisid võrgupunujate eestvedajad Jaana Ratas ja Anu Lensment Ukraina aitamisest, võrkude ja vanade tekstiilide taaskasutusest. Kuna ma tegelen palju käsitööga, siis sain kohe aru, et see on just õige
koht – kus mina saan ka kasulik olla. Liitusin Facebookis grupiga AITAN KAITSTA, kus algatajad jagasid vajalikku infot talgute toimumise kohta.
Rõõm oli suur, kui tuli teade, et Tartus ERMi jääkeldri juures on õue punumisraam püsti ja 26.-27. märtsil alustasime punumisega. Ilm meid eriti ei soosinud – taevast tuli vaheldumisi vihma ja lörtsi. Sõrmed muutusid külmaga kohmakaks ja kangeks. Mõlemal päeval käis kohal 5 väga vaprat punujat. Vaadates pikemat ilmaprognoosi, sai selgeks, et tuleb kolida siseruumidesse
sooja. ERM tuligi meile vastu ning punumisraamid said jääkeldri saali tõstetud. Nüüd oli vaja kedagi, kes sellel asjal silma peal hoiaks – seda pakuti mulle ja olin nõus aprilli nädalavahetustel seda vankrit vedama. Nii toimusid Jääkeldri saalis varjevõrkude talgud kolmel nädalavahetusel – mis sai laialdast kajastust nii ajalehes ja veebiväljaandes „Postimees“, kui Eesti Rahvusringhäälingu saates „AK Uudised“.
Alguses, tegime kõik endast parimat andes „võimalikult tihedat vaipa“, et vaenlane Ukraina tanke ei näeks. Õnneks tuli AITAN KAITSTA grupist uusi juhendeid ja nõuandeid, kuidas oleks õigem ja efektiivsem kaitsevõrke valmistada, õigesti punuda ja vanu tekstiiliribasid lõigata. Nii tegid Jaana ja Anu lausa teaduslikku tööd, suheldes kaitseväe spetsialistidega.
Just millises värvigammas ja kui tihe peab üks hea võrk olema, et temast sõjapiirkonnas maksimaalselt kasu oleks. Võrgud jõudsid meieni kaluritelt üle Eesti. Kasutatud riideid ja sobivaid kangaid tõid meile talgulised ise ning kogusid ka Tartu Uuskasutuskeskused vältides asjatu prügi tekkimist. Igal järgneval nädalavahetusel olime jälle targemad.
Näiteks ei sobi punumiseks paksud kangad, mis imavad hästi vett ja muudavad võrgu raskeks. Kangad peavad olema võimalikult kerged ja õhukesed, aga ei tohi läikida ning peavad olema ilma mustrita, sest snaiper näeb selle kohe ära ja siis võib olla tahe kaitsta ja varjata hoopis vastupidine. Kangaste toonid võimalikult looduslähedased – rohekad, hallikad, pruunikad ehk värvikood on nn.“porine kevad“. Riideribad tuli lõigata u 10cm laiused ja 50 cm pikkused – külgedele sälgud, mis võrgus lehvivad nagu lehekesed looduses. Punuma pidi sik-saki kujuliselt, pikki jooni ja märgatavaid mustreid tuli vältida. Esimesi võrkusid sai palju parandatud ja kõige paremini paistsid valed värvid välja õues muru taustal loomulikus valguses. Kolme võrku käisin parandamas nädala sees, et eemaldada kõik läikivad ja valet tooni ribad. Võrgu tihedus pidi ka äärtest hõredam olema, et tehtu sulanduks loodusesse paremini ja ei jätaks ülalt vaadates „vaiba“ muljet. Punusime kõik sellist asja elus esimest korda ja arutasime omavahel, et poleks elu sees arvanud,et meil kunagi midagi niisugust vaja teha on. Osad tublid naised käisid ribasid lõikumas – teised punumas. Igal laupäeval käis kohal tore ja südamlik ukrainlanna Alla, kes elab ja töötab Tartus juba pool aastat ja on väga mures oma kodumaal toimuva pärast. Mul ei lähe iial meelest, mida ta pisarsilmil ütles: „Kogu see energia, mida anname ja head soovid, mida me võrku punudes soovime – on Ukraina sõduritele tugev kaitse ja annab neile jõudu edasi võidelda!“
Samuti käis kõik pikad päevad kohal pensionär Maimu, kes suure innuga meile riideribasid lõikas. Kuulasime telefonist Ukraina laule, ümisesime kaasa – vahepeal Alla tõlkis meile sõnu ja need olid südantliigutavad.
Punumine ise on nii teraapiline ja rahustav ning annab tegijale teadmise, et tema on ka saanud aidata Ukraina rahvast tema mures. Ei oska täpselt öelda, kui palju ERMi talgutel kokku tublisi punujaid käis – mõnel päeval rohkem, mõnel vähem aga tänama peab kõiki. Meelde jäi üks laupäev, kui rahvast tuli ja läks aga mingil hetkel lugesin „pead“ üle ja kahe võrgu kallal tometas kokku 30 naist. Kõik tihedasti külg külje kõrval. Keetsime teed ja sõime küpsiseid – eestlastele omaselt igaüks omaette. Aga alati,kui Alla kohal oli, tahtis ta, et me istuksime kõik koos laua ümber ja ajaksime teed juues juttu. Sellised hetked olid toredad. Alates maikuust polnud minul kahjuks enam võimalik ajaliselt igal nädalavahetusel punumisel silma peal hoida ja kuna ma endale asendajat ei leidnud, siis kolisimegi oma tegevuse Tartu Laulupeomuuseumisse, kus on võimalik ka nädala sees kohal käia, mida olen ka vabal ajal teinud. Kokku sai ERMi jääkeldri saalis valmis punutud ja Ukrainasse saadetud 8 erinevas mõõdus varjevõrku. Kui see kõik laiali laotada, said „teki“ nii mõnigi tank, soomuk, kaevik ja varjend – kogu pindala, mis tublide inimeste poolt meie ettevõtmise ajal aprilli jooksul valmis tehti ja „sõdima“ saadeti oli 215 ruutmeetrit.
